Nii jääb alles piirangutest möödahiilimise risk – näiteks, et korraldada perele pidulik õhtusöök restoranis või veeta pühad mujal Eestis veel avatuks jäänud spaahotellides –, mida peaks maandama tõhus teavitustöö, miks pole selline käitumine mõistlik. Kui eelnimetatu on aga peamiselt rikaste lõbu, siis tõsiselt peaks suhtuma võimalusse, et majanduslikult kehvemal järjel inimesed lahkuvad ettevõtlust kägistavate piirangute tõttu piirkonnast jäädavalt – kui mitte esimese kolme nädala jooksul, kui kehtivad senisest rangemad piirangud, siis hiljemalt siis, kui mitmed ettevõtted võivad avastada, et taasavamiseks enam jaksu pole ning töösoovijaid saab olema korraga rohkem kui pakkujaid.

Kohalike kindlustundele olnuks kahtlemata parem, kui valitsus teatanuks uutest piirangutest samal ajal kui toetusmeetmete paketist, ent ajavaru on ilmselt võetud arvestusega, et samasugust sekkumist võib tarvis olla ka mujal – mida saab riik endale lubada, mida mitte? Nagu ootamatult väljakuulutatud üle-eestiliste piirangutegi puhul, näivad eesrindlikud ideed sündivat aga eelkõige mujal kui valitsuskabinetis: näiteks Tallinki juht Paavo Nõgene pakub välja, et piirangute alla jäävatele ettevõtete töötajatele võiks kompenseerida töötasu miinimumpalga ulatuses.

Kõige enam vajavad Ida-Virumaa ja teised viirusest räsitud piirkonnad aga otsustajate täit tähelepanu, mida ei tohiks varjutada abielureferendumi ümber käiv kemplus ja muu asendustegevus. Teisiti head lahendused paraku sündida ei saagi.