Lahkusin siit majast neli aastat tagasi pärast neljas riigikogu koosseisus Eesti rahvast teenides. Saatus on mind siia tagasi toonud ja ma seisan silmitsi oma senise elu kõige raskema valikuga.

Kui kirjutan alla ametivandele, lõpetab see automaatselt mu diplomaadikarjääri, sest teenistussuhet peatada pole riigikogusse tulles võimalik. Kui otsustaksin ainult ratsionaalsetel kaalutlustel, jätkaksin kindlasti karjääridiplomaadina, kus mul on suured väljakutsed ja kogu maailm valla.

Aga mündil on ka teine külg, inimesed, kes on mulle oma hääle andnud. Kuidas ma neile silma vaatan, kui ma vastutusest loobun, seda Eesti jaoks nii keerulisel ajal? Kas on õige panna isiklikud huvid kõrgemale, jättes oma riigi maha olulisel hetkel ja jätkata diplomaadina? Tunnen oma õlgadel suurt koormat, aga leian, et pole õige hukka mõista ka loobujaid.

Lõppude lõpuks ei ole õigeid ega valesid otsuseid, on ainult valikud. Ja on oluline, et me teeme oma valikud puhta südamega. Süda on armastuse sümbol. Piparkoogisüdamed ripuvad juba jõulupuudel, südamete abil avaldame toetust ühismeedias ja anname märku teistele, et me neist armastusega hoolime.

Kas pole kurb, et kogu Eesti seadusandluses pole mitte ühtegi korda mainitud sõna armastus. Meil on perekonnaseadus, milles paraku puudub perekonna definitsioon ja pole sõnagi armastusest. Miks me ei julge välja öelda, et pere on armastusega loodud liit? Miks kõlab tekstist läbivalt ainult kantseliit, kohustuste ja vastutuse jada? Kuhu jääb armastus? Kas see polegi oluline?

Minul jätkub armastust teie kõigi jaoks, head saadikud. Jah, ma armastan ka EKRE-t ja kõiki nende valijaid. Täiesti siiralt. Nad on samuti eesti inimesed. Pole nende süü, et osa meie rahvast on minevikus maha unustatud ja mõned liidrid on rahvale just sellise pildi reaalsusest maalinud, nagu see neile kasulik on.

Maailm ongi täpselt selline meie ümber, nagu me usume seda olevat. Aga iga sammu ja otsusega loome uut reaalsust. Me oleme üheskoos loojad. Oma mõtete ja otsustega ise loomegi kõik homset Eestit.

Miks on meie ümber nii palju vihkamist ja nii vähe mõistmist? Ehk pole piisavalt armastust, et seda tasakaalustada. Armastus on vihkamise antidoot. Armastust pole kunagi piisavalt, kui me seda ei jaga. Kui jagame vihkamist, sünnitab see vastuvihkamist ja tekib järjest suurem armastuse defitsiit. Mina ei vihka juba ammu enam kedagi. Ainult armastus viib Eestit edasi.

Aga ma usun ka, et riigikogu ega terve Eesti ei tohi olla mitte ühegi karismaatilise poliitiku pantvang. Ma usun demokraatlikku õigusriiki ja sellega on meil siiani õnneks kõik veel korras.

Hirm on kõige suurem pandeemia, kõige nakkavam viirus kogu maailmas. See on ärevust tekitav, immuunsüsteemi nõrgendav ja selget mõtlemist pärssiv. Peame tõusma kõrgemale oma hirmude kammitsaist ja julgema teha otsuseid armastusega.

Kõigevägevama ees oleme lõpuks kõik üksi oma tõega. Tema valgusriigis pole küsimuseks abieluvõrdsus või eelarveaugud. Seal on kõik võrdsed ja kõike on külluses. Jumala ees oleme võrdsed olenemata sellest, kas meie kõigevägevam on Taara, Buddha või universumi kvantväli.

Kõik on usu küsimus. Mina usun, et tähetolm on see, millest me tuleme ja milleks saame. Ka maine muld on kõigest tähetolm. Ja tähetolmul omakorda on puhas armastuse sagedus.

See on minu arvamus. Pole õiget ega valet. Aga oma pere ja kindlustunne tuleviku ees koos meie lähedastega on see, mida me kõik väga vajame, mida me kõik väärime. On ülimalt julm ja ülekohtune panna eesti inimesed referendumil valiku ette jagada Eesti pooleks, kelle pered võivad kestma jääda ja kelle pered peavad kannatama, sest riik ei anna neile kindlustunnet ega õiguslikku kaitset.

Meil on nii palju muid kriitilisi probleeme millega tuleb praegu tegeleda, pandeemia, tervishoid, alla vaesuspiiri elavad pered, hooldekodud, kultuur, majanduse taastamine jne. Need ja paljud muud teemad vajavad tähelepanu, mis läheb praegu ühele rahvast lõhestavale referendumile.

Aga juba vanad roomlased ütlesid, et kõigepealt tuleb korda teha oma mõtted, siis oma pere ja siis oma riik. Kas kahe täiskasvanu vaheline armastusega loodud kooselu peaks samuti kuuluma perekonnaseaduse kaitse alla lisaks traditsioonilisele abielule? Mina arvan, et peaks. Minu poolest võib jääda abielu mõiste pealegi neile, kellele selle mõiste avamine hirmu teeb. Riigi kohustus on tagada võrdsed õigused kõigile peredele.

Ma pole ühegi erakonna liige ja juhul, kui ma vande annan, siis luban, et säilitan oma sõltumatuse, et oma südametunnistusega mitte vastuollu minna. Samuti ei maksa loota, et minust saaks opositsiooni tööriist valitsuse lõhkumiseks. Mul on piisavalt kindlameelsust, et jääda oma tõe ja valikute juurde.

Tahan tunnustada peaminister Jüri Ratast, kes ka minu ettepanekud oma erakonna programmi võttis. Mitmed neist on jõudnud edasi ka koalitsioonileppesse. Ainult Keskerakonna valimisprogrammis on kirjas toetus erinevatele peremudelitele. Tunnustan seda kõrgelt ja teen parteituna Keskerakonna fraktsiooniga koostööd kui riigikokku jään.

Ülle Madise on öelnud, et poliitikud peaksid oma hinge eest rohkem hoolt kandma. Meie kõigi elupäevad on loetud, ei tea iial, millal on minu aeg minna. Tahan korraks langetada pea hea sõbra, liiga vara lahkunud Mart Nuti mälestuseks. Ta inspireeris mind südamega otsustama.

Eesti riigi huvid on mulle tähtsamad, kui isiklikud huvid. Ma võtan vastutuse. Tulen riigikokku sildu looma, mitte kohtumõistja või hinnangute andjana. Mitte lõhkuma, vaid ehitama. Tulen siia sellel pimedal ajal oma valgust ja armastust tooma, nii palju, kui seda õnnestub teie südametesse ja erinevatesse seadustesse tähetolmuna külvata.