Juhtkiri | Milleks valitsusele teadusnõukoda?
On arusaadav, et ükski valitsus – olgu see Eestis või mujal maailmas – ei soovi ühiskonna sulgemist, sest sellelgi on karmid tagajärjed. Seda arvesse võttes jääb aga arusaamatuks valitsuse hirm kuulata teadusnõukoja soovitusi, sest ühiskonna sulgemist pole seni soovitanud ju nemadki. Küsimus on praegu pigem selles, kus on tasakaalupunkt – viirus küll toimetab, kuid suuresti saame me kõik edasi elada nii nagu varem.
Eilsele valitsuse istungile viidi ettepanekud piirata harrastustegevust ning sulgeda meelelahutusasutused (teatrid/kinod) ja spaad. Võimalik, et kõik need ettepanekud polnudki mõistlikud, kuid veidi ootamatu tundub, et mõistlik polnud valitsuse hinnangul ükski idee ja mis veelgi halvem – valitsus lükkab otsustamise edasi ega põhjenda selgelt ja ammendavalt, miks nad arvavad end seekord teadlastest targemateks ja nutikamateks. Näiteks jääb arusaamatuks, miks üksnes noortel keelatakse kooli minna, kuid samal ajal sportida nad võivad. Samas viirus ju ei oota.
Jupikaupa piiranguid rakendades sörgib valitsus niikuinii viiruse leviku sabas ja piirangute tulemus ilmneb alles nädalate pärast. Seetõttu on tähtis pidev analüüs, et piirangutega ei mindaks liiale. Osaliselt tuleb valitsust sellise taktika puhul ka tunnustada, et tegutsetud pole kirvemeetodil, sest nagu öeldud – täielikku sulgemist peaks proovima vältida. Samas, ohtlik on ignoreerida spetsialistide väiteid, et samamoodi jätkates ammenduvad Eesti haiglate võimalused üsna pea. Avalikkuse ees esinevad manitsuste ja selgitustega veenvalt Arkadi Popov, Urmas Sule, Peep Talving, Joel Starkopf, Irja Lutsar ja teised spetsialistid. Kas aga ka poliitikud neid kuulavad ja arvestavad, kui Ratase ja tema meeskonna huulil domineerivad abordi- või samasooliste abiellumise teemad.
