Repliik

Karin Paulus | Vähem falloseid ja värvilalinat Tallinna arhitektuuris (7)

Karin Paulus, arhitektuurikriitik, 30. november 2020 13:42
Foto: Tiina Kõrtsini
Arhitektuurisõbrad on Tallinnas väga närvis. Nimelt on oht, et linnasüdamesse – Tartu maantee ja Pronksi ristmikule püstitakse sisuliselt stiliseeritud 13-korruseline peenis koos mummulise põllega. Kuigi tegu on esiti vaid plaaniga, on risk täitsa olemas, sest üsna hiljuti saime Torupilli asumisse samuti Künnapu-Padriku büroo kavandatud Kadrioru Plaza.

Lasnamäe kõrgelt kaldalt piirkonna maamärgina tunduv hoone on sarnane – erikujuliste akende, värviliste elementidega, mingisuguste abstraheeritud tornikestega. Mõlemal juhul ei suuda taluda mõningate kodanike rumalat juttu, et kehvas ja ümbrust ahistavas vormikeeles nähakse uuenduslikkust ning võrreldakse nende laitust suhtumisega funktsionalismi, mis massidele tundus oma minimalistlikus lageduses inetu. Harimatus!

Tegelikult olen kindel, et palju põnevaid maju kujundanud arhitektid saaksid hakkama ka arukamate tingimuste täitmisega. Olgu vaid taibukam arendaja!

Ei ole normaalne, et me ei saa huvide kaitsmises usaldada Tallinna linnaplaneerijaid ja linnavalitsejaid. Kui vägesid juhatab Ignar Fjuk (vaadakem kasvõi tema veiderdamist Tallinna Ülikooli peahoone juures!), siis tuleb olla enam kui skeptiline. Näiteid sellest, kuidas teha ei tohiks, jätkub kesklinnas küllaga. Admiraliteedi basseini ümbruses on Porto Franco ja selle naabrite majademüüriga sisuliselt kinni ehitatud vaated meie turismivalla Sampole – vanalinnale. Täiesti ebamõistlik!

Jah, freudistliku fallos-maja asukoha puhul on tegu tsooniga, kuhu on lubatud ehitada meie mõistes pilvelõhkujaid. Kuigi meil pole maaga kitsas käes, siis on arendajatel ehk tõepoolest „õigustatud ootus“ wannabe-njuujorklust viljeleda. Aga seda enam on tähtis, et ehitatud vormid oleks esinduslikud – kesklinnale omane tipparhitektuur. Seni põlatakse asjata pealinnas professionaalsete žüriidega avalikke arhitektuurivõistlusi ning avalikest huvidest sündivaid lahendusi. Dialoogis tulevad ju paremad mõtted!

Vajame koheselt, mitte kusagil kaugel tulevikus euroopalikkuse rehabiliteerimist: harmooniline, väärikas keskkond olgu pigem taas norm kui erand. Ma saan aru, et äriliselt ja kultuuriliselt vaadatakse järjest enam itta, kuid siiski ei maksaks siinseid ehitustraditsioone põlata. Kooskõla on ka ehituskunstis tähtis, sest üksteisega arvestamise läbi sünnib ruum, kus on mõnus elada, tööd teha ja aega veeta. Kõigil on kasud sees!

Väljapeetuse kõrval on aga veel olulisem, et otsustajad nõutaksid city´s mõnusat avalikku ruumi. Olgem ausad, ükski normaalne inimene ei ihka ses kandis ilma põhjuseta (näiteks tahaks jubedalt minna arsti juurde või Stockmanni) patseerida, sest ümbruskond on ebameeldiv, lausa vaenulik. Kohati paistab, et sõbralikku kutsuvat keskkonda suudetakse meil kujundada ainult parkidesse ja ümber jõulukuuse. Vähevõitu!

Ootan kodulinna mõttekaaslastega kaasaegset planeerimist, mis vahetaks välja 1990ndatele omase ühe krundi või arenduse kaupa rapsimise, peataoleku ning tavainimese pideva hirmu teadmatuse ees. Demokraatlik ja tänapäevane on eelistada sellele kaosele läbimõeldud ruumi ja oma kodanike heaolu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee