EKRE ohjamisega rakkes Ratas ei saanud riskida, et olulisel haridusministri kohal oleks keegi kogenematu, kes vajaks jälgimist või kelle võimalikke jamasid tuleks klaarima hakata. Nii jäi tahaplaanile nii Aabi edutamise imagoloogiline pool, kui nõukaaegne punane tegelane edutatakse valitsuses tähtsamale ministritoolile, aga ka pedagoogiline aspekt, kui haridusministriks saab õpilastele eeskujuks mitmekordne roolijoodik.
Kui Ratas tõi Aabi ühe plussina välja haridussüsteemis töötamist, siis kas ta võis silmas pidada tema ülikooljärgset karjääri pioneerijuhina? Ratase valitsuses oleks nagu punane renessanss õide puhkenud, kui 30 aastat pärast taasiseseisvumist punategelaste kontsentratsioon üha kasvab: lisaks Aabile ka kaks politrukki, Alar Laneman ja Raivo Aeg. Seda viga annaks parandada, kui ajakirjanduse vastu vanglaparagrahvid üles otsinud Aeg lõpuks tagasi astuks.
Teise ministri, Oti tegemistest pole palju teada, kuid temagi kirju parteiline minevik pole lootustandev. Ott on jõudnud enne Keskerakonda olla ka Rahvaliidus ja sotsides. Kui aga täiskasvanud inimene pole ühes erakonnas kahte aastatki, et siis väljaastumise päeval end juba järgmisse vormistada, siis millistest põhimõtetest see küll kõneleda võiks?
5 KOMMENTAARI