Kommentaar

Liisa Pakosta | Kuidas toetada töötavat lapsevanemat? (1)

Liisa Pakosta, võrdsete võimaluste volinik, 23. november 2020 16:59
Foto: Stanislav Moškov
Haridusministri tagasiastumisel oli kindlasti mitu põhjust. Et pesuveega ka laps aknast välja ei lendaks, pean vajalikuks selgitada tööandjatele soolise võrdõiguslikkuse seadusega pandud kohustusi aidata aktiivselt kaasa oma töötajate töö- ja pereelu ühitamisele. Tõsi, sellise kohustuse olemasolugi paistis mõnele teadmata olevat. Lisaks on küsimus tööandja kohustuse proportsionaalsuses ning kõikide töötajate teadlikkuses oma õigustest.

Alustame algusest. Tööandjatele on riik nii avalikus kui ka erasektoris pannud ühiskondliku kokkuleppena kaks suurt sotsiaalset kohustust. Ühele õlale on pandud kohustus aktiivselt toetada erivajadusega inimeste töötamist. Kohanduste ja toetusmeetmete kasutusele võtmise kohustuseks piisab, kui inimesel on pikaajaline tervisemure või eripära, ja töötaja on sellest tulenevast töökeskkonna ümberkohaldamise vajadusest teada andnud. Kui puudega inimestel oleks tööl kõik täpselt samamoodi nagu noorel, tugeval ja täitsa tervel inimesel, siis ei saaks ta tööd teha. Arusaadavalt on lahendused igale inimesele erinevad.

Tööandja teisele õlale on riik pannud kohustuse aktiivselt toetada lapsevanemaid. Eeskätt on silmas peetud lapsevanemate õigusi, sest just nendel on perekonnaseaduse järgi kohustus oma lapsi hoida ja hooldada, ent kui lapsega tegeleb vanavanem, siis sama seaduse järgi on ka temal õigus töö- ja pereelu ühitamisele. Mõistagi on töö- ja pereelu kohustuste ühitamise taga ühiskonna soov jätkuda, Eestis põhiseaduslik eesmärk tagada eesti rahvuse säilimine läbi aegade.

Lahendustes sõltub kõik töötaja vajadustest ja töö iseloomust. Töötaja peaks oma vajadustest teada andma ja tööandja leidma mõistliku lahenduse. Kuna töötajate vajadused on erinevad ja ka tehtavad tööd on erinevad, ei saa lahendused olla ühetaolised. Tekkida ei tohiks olukorda, kus ema või isa peaks tööst loobuma lapse hooldamise kohustuse tõttu – ikka tuleb leida sobilik lahendus. Nii, nagu see ju tegelikult ajast aega käinud on – emad ja isad on ikka teinud ära kõik vajalikud tööd ja ka lapsi kasvatanud.

Mis on mõistlik määr?

Tööandjale on pandud kohustus arvestada töötajate vajadustega tööd ja pereelu ühitada, ent see kohustus ei ole kõikehõlmav. Nii puudega inimeste kui ka lapsevanemate vajadustega arvestades tuleb mõlemal poolel meeles pidada, et toetus ei tohi olla väiksem, kui on töö tegemiseks vajalik, ent ei saa ka olla suurem, kui tööandjal on võimalik pakkuda. Kogu see väga tänuväärne abi eeldab mõistlikkust ja aktiivsust ka lapsevanemalt. Tööandja ei saa ealeski ära aimata, mis on iga lapse ja vanema eriomased vajadused. Seetõttu eeldatakse, et töötaja mõtleb kaasa ja pakub välja lahendusi.

Enamik lahendustest ei maksa mitte midagi – näiteks saab palju asju töö- ja pereelu ühitamiseks lahendada paindliku või summeeritud tööajaga või kaugtööga. Lisaks saab alati abi küsida kohalikust omavalitsusest, kellel on samuti suured võimalused lastega perede toetamiseks. Ametites, mis kaugtööd ei võimalda, saab sättida töögraafikud sobivaks, pakkuda lastehoidu või miks mitte lahendada laste sõidutamine näiteks lasteaeda ja tagasi nii, et vanem saab tööle keskenduda. Seadus ei ütle täpselt ette, kuidas tuleks neid küsimusi lahendada, kuna iga olukord ongi erinev.

Kui näiteks ei ole võimalik pakkuda väikse lapse üksikvanemale paindlikku töögraafikut, siis saab kohaliku omavalitsusega kokku leppida, et lasteaed on pikemalt lahti, nii et pikad töövahetused saavad muretult tehtud. Tartu linnavalitsus näitas kevadise koroonakriisi ajal head eeskuju, pakkudes ise pikka lapsehoidu eesliinil töötajate lastele. Paljud omavalitsused mõtlevad ägedaid lahendusi välja, et vanemad saaksid ikka tööl käia – küll tehakse hommikul ja õhtul laste kokkukogumise ja koju tagasi saatmise ringe, küll käib sotsiaaltöötaja kodus abiks, küll võtab lasteaednik oma kodu lähedal elava lapse ise kaasa. Koroonakriisi ajal tulid paljud lasteaednikud appi eesliinil töötavatele peredele, aidates lapsi kodutöödes. Pole vast jäänud kooli, kus tasuta hommikusööki ei pakutaks – ka see on näide omavalitsuse panusest töö- ja pereelu ühitamisse.

Mõistlikul määral lapsevanemale toe pakkumisel ei ole tööandja seega üksi – teda aitab oma kohustuse täitmisel nii aktiivselt kaasa mõtlev ja ka ise lahendusi pakkuv töötaja kui ka kohalik omavalitsus koos lasteaia ja kooliga.

Väga oluline on, et kõik töötajad teaksid, kelle poole asutuses või ettevõttes pöörduda töö- ja pereelu ühitamise küsimustega ja kuidas käib asja arutamine nii siis, kui hommikul tööle tõtates avastatakse lapse haigus alles lävepakul, kui ka siis, kui on vaja teha suuremaid ümberkorraldusi.

Kui mingi tugi või ümberkorraldus on asjakohane, proportsionaalne ja tõesti töö- ja pereelu ühitamiseks vajalik, siis selle tegemiseks klaaslage ees ei ole. Arvestada tuleb ka, et pere toetamine lisandub muudele soodustustele, mitte ei asenda neid. Töötajate vajadused on erinevad – seega õiglased lahendused ongi ka ühes ja samas organisatsioonis tõenäoliselt väga isesugused. Avalikult sektorilt eeldatakse siin nagu kõigis teistes võrdsuspõhiõiguste küsimustes rohkem aktiivsust kui erasektorilt. Kui töötajale ei sobi tööandja pakutava toe määr, siis proportsionaalsust saavad hinnata nii mina volinikuna, töövaidluskomisjonid kui ka kohus.

Halvustamine on keelatud

Volinikuni jõuab sageli lapsevanemate kolleegide pahameel: „Jälle ta oli oma haige lapsega mitu nädalat eemal ja me pidime kõik töö ära tegema!“ Kellegi halvustamine perekondlike kohustuste tõttu on keelatud. Tööandjal on kohustus tagada töökollektiivis lapsevanemate kaitse ja halvustamise lõpetamine. Samuti on keelatud kellegi halvustamine seetõttu, et ta töö- ja pereelu ühitamiseks mis tahes tuge taotles – seega ei tohi keegi tööl emale öelda, et too kasutavat lapsi kilbina omale vabade õhtute väljakauplemisel või et miks ta üldse sinna tööle trügib, kui peaks hoopis emarollile keskenduma. Loomulikult ei tohi halvustada ka isasid: „Ise mees, ja nüüd tahab mingite titelappide pärast vabu päevi?“ Tööandja peab töö korraldama nii, et asjad oleksid selged ja kolleegide vajadusi mõistetaks, mitte ei rünnataks neid. Et lisatöö tegijad saaksid oma töö eest tasu ja et otsused oleksid põhjendatud.

Õigus tööd ja pereelu ühitada puudutab kõiki lapsevanemaid, olenemata nende ametipositsioonist. Tähtis on, et reeglid, kuidas konkreetne tööandja oma kohustust täidab, oleksid kokku lepitud ja arusaadavad kõigile töötajatele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee