Sisuturundus

Rita Rätsepp: miks rääkida oma perega surmast, haigustest ja elukindlustusest? 

Rita Rätsepp, psühholoog, 16. november 2020 15:00
Foto: Kalev Lilleorg
81% eestlastest ei ole rääkinud oma pereliikmetega sellest, kuidas tulla toime siis, kui leibkonna põhiline sissetulek peaks kaduma. Nii hoiusele raha kogumine kui ka elukindlustuse sõlmimine aitavad selliseks olukorraks valmistuda, kuid sisult on need siiski üsna erinevad meetmed.

Meie ühiskond on veel üsna noor ning pakun, et seetõttu puuduvad meil ka sedalaadi traditsioonid. Siinses kultuuriruumis on harjumuspärane kindlustada oma vara. Nii on olnud läbi aegade ja see on midagi, mida teatakse ja tuntakse. Elukindlustus ja teised tervisega seotud kindlustusliigid on abstraktsemad ja suuremale enamusele võõrad. Pigem kogutakse harjumuspäraselt hoiustele (mis tekitab psühholoogiliselt kogumise tunde) kui et makstakse kindlustusmakseid (mis mõjuvad väljaminekuna). Müüte on raske murda ja muutused võtavad aega.

Samal teemal

            Swedbanki elukindlustuse kalkulaatori abil saad välja arvutada endale sobiva kindlustusmakse. Lepingut saab sõlmida mugavalt internetipangas.

Miks peaksime üldse sellest teemast mõtlema ja rääkima? Rääkimine tõsistel teemadel on niigi põhjamaa inimeste jaoks võõras käitumisviis. See ei ole enesestmõistetav. Pigem vaikitakse või tehakse nägu, et kõik on korras.

Me peame alles õppima peredena ühiselt laua taha istuma ja tõsistele teemadele päriselt otsa vaatama. Seetõttu on ebamugavate küsimuste aktualiseerimine, ükskõik kui hirmutavad need ka poleks, ainus võimalus luua tugisüsteemina avatum, usaldusväärsem ja stabiilsem pere.

Miks peaksime vestlema elukindlustuse teemal?

Sellised probleemid nagu töökoha kaotamine, haigused ja surm on endiselt tabuteemad. Peamine põhjus peitub minu arvates kultuuritraditsioonis, mis toetab veendumust, et oma raskuste välja näitamine ja abi palumine on nõrkuse ja enesekindluse puudumise märgid, mistõttu tuleks neid varjata ja tagasi lükata. Samuti tahaksin juhtida tähelepanu ennetava mõtlemise puudumisele, mis üldse võimaldaks rasketel teemadel rääkimist. Eks see jääb tihti just konstruktiivse suhtlemisoskuse taha. Teine oluline põhjus on süsteemsete, perekonda ühendavate väärtuste puudumine ja väär idee, et probleemid mööduvad või nende lahendamisega saadakse ise hakkama. Elame täna veel siiski nõukogudeaegse taagaga ning sealt tulnud suhtumise ja müütide murdmine võtab mitu põlvkonda aega. Pereväärtused on alles kujunemisjärgus ja selles süsteemis tuleb strateegilise mõtlemise olemasolu aeglaselt. 

Arusaadavatel põhjustel ei saanud me oma vanematelt või vanavanematelt kaasa hoolivat suhtumist oma tervisesse kui väärtusesse, mida lisaks kasutamisele tuleb ka hellitada, sest see pole ei igavene ega piiramatu. Täna saame aga tervist ja elu kui väärtust käsitledes võimaluse oma ressursse laiendada. See on aga võimatu ilma teatavate pingutusteta, sealhulgas elukindlustusest ja sellest tulenevatest toimingutest rääkimata. Selleks, et uus väärtus ei jääks vaid ilusaks loosungiks, vaid saaks tõeliseks kogemuseks, on vaja teatud sihipäraseid tegevusi ja investeeringuid.

Lähedastega tuleks kindlasti arutada surma ja haigustega seotud küsimusi, et pere saaks praegu saadaolevate ettepanekute hulgast valida sobivaima. Ja pole vahet, kas üheskoos leitakse erinevatele eluolukordadele üks või ka mitu lahendust. Näiteks kui elukindlustusest saab tuge ainult tervisega seotud probleemide korral, on väga oluline ka ise investeerida või hoiusele raha koguda. Nii on tagatud valmisolek kõigiks elu ootamatusteks. Pere on meeskond ja meeskonnatöö käigus omandatud kogemused, mis on motiveeritud mitte olukorra heaolust, vaid jätkusuutlikkusest ja huvist tuleviku vastu, saavad oluliseks toeks usaldusväärsete ja hoolivate peresidemete loomisel.

Lapsed õpivad mudelite ja mustrite järgi ehk selle järgi, mida nad näevad oma vanemaid tegemas. Kui vanemad näitavad oma käitumise ja suhtumisega ette, et elu on väärtus ja surm tuleb alati õigel ajal, siis õpivad ka lapsed elu väärtustama ja teadvustama, et surm on elu loomulik osa. Nii lõpetame „jaanalinnuna” käitumise ja võtame ise vastutuse oma elu eest ning õpetame seda ka oma lastele, lastelastele jne.

Pere on süsteem ja kõik selle täieõiguslikud liikmed, mistõttu peaksid ka lapsed olema elu ja surma teemalistesse vestlustesse kaasatud. Vanemad näitavad oma käitumisega ette, kuidas nad hoolivad oma perest ja edaspidi kannavad lapsed neid mustreid edasi oma tulevastesse peredesse. Igal juhul läheb see, kuidas me oma tervise, elu ja eneseteostusega seotud küsimusi lahendame üle meie lastele ja saab nende elukogemuseks. Seega, kui me ei hoolitse enda eest ega räägi nendel teemadel, on meil seda raske ka oma lastele õpetada. Vanemate kohus on luua soodsad tingimused füüsiliseks ja vaimseks arenguks. Kui tahame, et meie lapsed mõistaksid ohte tervisele ja elule, peame veenduma, et eakohane teave on neile kättesaadav.

Swedbanki kindlustuse kohaselt sõlmivad inimesed suurema tõenäosusega elukindlustuse poliisi pärast seda, kui perre on sündinud laps või kui kodu ostmiseks on võetud suuri laenukohustusi (näiteks hüpoteeklaen).

Seda saab seletada konkreetsete perekondade väärtustega. Esikohal on vastutustundlik suhtumine ellu, hinnatakse hoolikalt laenudega seotud riske ja näidatakse valmisolekut rakendada ennetavaid meetmeid nende väärtuste säilitamiseks ja arendamiseks. 

„Kui sa tahad maailma muuta, siis mine koju ja armasta oma perekonda.”

- Ema Teresa -

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee