Kommentaar

Sotsiaalmeedia lektor | Meedia- ja infopädevuste virvarr: meediatekstide mõistmisest massihäbistamiste ennetuseni 

Maria Murumaa-Mengel, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalmeedia lektor, 10. november 2020 15:00
Erinevaid „kirjaoskuseid“ või pädevuste komplekte on mitmeid – näiteks räägitakse üsna sageli inimeste finants-, tervise-, öko- ja statistilisest kirjaoskusest. Viimasel ajal on avalikku diskussiooni aina jõulisemalt kandunud arutelud meedia-, digi- ja infokirjaoskustest ehk pädevustest. Ja kui veel edasi kaevata, leiame sealt seest sotsiaalmeediapädevused ja kui siis ka mitte lõpetada, jõuame auditooriumi tajuga seonduvate pädevusteni, mida artikli autor kriitiliselt tähtsaks peab.

Meediapädevus on termin, mida teravsilmsed lugejad ehk juba siin-seal märganud on – see on põimitud eesti keele tundidesse ja rohketesse teavituskampaaniatesse, rahvusvahelistesse uuringuprojektidesse ja ministeeriumi prioriteetsetesse teemadesse. Püüdes seda terminit alustuseks lihtsalt selgitada ja defineerida: inimese meediapädevus on unikaalne komplekt sellistest teadmistest ja oskustest, mille abil suudab ta meediastunud – see tähendab meediast täiesti läbi imbunud – maailmas teha läbimõeldud ja enda jaoks kasulikke otsuseid, mis loodetavasti ei riiva ka kellegi teise õiguseid ja heaolu.

Olgu selle pädevuse tõestuseks siis teadmised selle kohta, kuidas uudiseid kirjutatakse, oskus tuvastada valeinfot, arusaam sellest, et tõsielusarjad on sageli suuresti ettekirjutatud stsenaariumil põhinevad poolfiktsioonid või tuumajaama poolt kõneleva arvamusloo argumentide märkamine. Siinkohal on vist asjakohane juhtida tähelepanu sellele, et me ei peaks rääkima meediapädevusest ainsuses, vaid ikka mitmuses, sest võtame näiteks 14aastase klassikalise muusika fänni ja 60aastase põllumajandusinseneri – ei pea vist ütlemagi, et nende meediakasutus, -rutiinid ja infovajadused on väga-väga erinevad, mõlemad omamoodi mõistlikud ja „õiged“.

Seadme sisselülitamisest programmeerimiseni

Ei tule ka suure üllatusena, et suur osa meediast, olgu see siis uudismeedia või meelelahutusmeedia, vanad, uued ja hübriidžanrid on liikunud veebi. Rääkimata sellest, et suur osa kommunikatsioonist on täna ekraanide poolt vahendatud, olgu siis tegemist tööalase infoga, igapäevaste peresuhete, romantilise partneri leidmise või masside mobiliseerimisega. Sellega seoses muutuvad oluliseks inimeste digipädevused. Kui meediapädevuste fookus on sageli selgelt määratletud meediatekstide mõistmisega, siis digipädevuste alla kuulub palju enamatki, spetsiifilistest tehnilistest oskustest abstraktsete „inimeseks olemise oskusteni“ välja.

Nii võib digipädevuste osaks olla seadme sisse- ja väljalülitamine, Skype’is kõne vastuvõtmine, Pythonis koodi kirjutamine, teleuudiste järele vaatamine veebiplatvormi kaudu või ka YouTube’is oma 100 000 jälgija jaoks nädala poliitsündmustest tähelepanumajandusele sobivate võtetega kokkuvõtte tegemine. Te vist mõistate kuhu ma tüürin – inimesed on erinevad ja nende digipädevuste „tase“ ja vajadused ühes või teises aspektis võivad oluliselt erineda. Seega räägime me digipädevuste puhul kujuteldamatult laiast väljast – on miljoneid olulisi osaoskusi ja teadmisi, mida me saaksime selle raames õpetada. Aga niimoodi ei jõua me ju mitte kuhugi, kui me lihtsalt mööname, et jah, oi, näed, tegemist on keerulise ja kompleksse nähtusega, mida on raske selgitada.

Zoom'i sisse! Veel!

Mõned selle valdkonna uurijad on CSI telesarja kangelaste moodi (kes, tõsi küll, asuvad reaalsetest kriminalistika tööprotsessidest valgusaastate kaugusel) näinud lahendust selles, et püüaks õige oskused ja teadmised tükkideks lahti võtta ja vaatlusalusesse järjest sisse zoom'ida. Selle uurimisloogika rakendajad räägivad digipädevuste raamistuses kitsamalt näiteks sotsiaalmeediapädevustest, mille sees veel omakorda erinevaid oskuste ja teadmiste kimpe tuvastatud. Liigitusi on mitmeid, kuid minu lemmik on väga mitmekülgse mõtleja, aga peamiselt internetiuuringutes tegutseva Howard Rheingoldi sotsiaalmeediapädevuste jaotus: tähelepanu, osaluse/koostöö, kriitilise infotarbimise ja võrgustiku-teadlikkusega seonduvad oskused ja teadmised.

Käesolevas artiklis ei räägi ma pikemalt tähelepanust (enesejuhtimise ja refleksiooniga seonduvad baaspädevused), osalusest ja koostööst (sotsiaalsetesse gruppidesse kuulumine või teadlik mitte-kuulumine, ise info loomine ja teiste poolt loodu interpretatsioon eesmärgiga sobivatel platvormidel), ega ka kriitilisest infokasutusest ehk „pasadetektorist“ (crap detection), nagu Rheingold seda osa alternatiivselt nimetanud on, ninanipsuna akadeemiliselt väärikale terminoloogiale. Ülejäänud artikliruumi kasutan ma selleks, et vaadata lähemalt võrgustiku-teadlikkust.

Kes sind jälgib? Keda sina jälgid?

Ühelt poolt tähendab see kindlasti, et sotsiaalmeediapädev inimene peaks üldjoontes teadma, kuidas erinevad platvormid on üles ehitatud ja töötavad, nii tehnoloogilise struktuuri, infoarhitektuuri kui ka (varjatud) omanike- ja andmekasutuse suhete mõttes. Aga teisalt, ja kõige eelnevaga põimunult, peaksime keskenduma inim-võrgustike kohta käivate teadmiste ja teadvustamiste arendamisele. Ehk teisisõnu – räägin sotsiaalmeediapädevustest, mille keskmes on erinäoliste auditooriumiliikmetega toimetulek sotsiaalmeediasuhtluses.

Võiks ju kohe siia lajatada – et misasja, mis jälgijad? Pole vaja midagi jagada! Normaalne inimene ei käigi internetis latramas oma asjadest! Nii ja naa... tagasihoidlik infojagamine võib tõepoolest olla üks inimese privaatsust kaitsev tegutsemisviis. Teisalt aga, nii mõnelgi puhul võib minimaalne osalus ja info jagamisest hoidumine hoopis inimese jaoks kahjulik olla. Näiteks tööotsingutel – on terve hulk sektoreid, kus nähtavus ja tugevad (kureeritud) digijäljed on tööle kandideerimisel konkurentsieeliseks. On terve hulk gruppe, kuhu kuulumise eelduseks on enda kohta mingil määral info jagamine. Näiteid saab mõelda väga erinevatest elusfääridest: maailma peale laiali hajunud suguvõsad saavad digikommunikatsiooniga hoida alles oma ühisosa, arvamuse avaldamine sotsiaalmeedias võimaldab osalust laiemates aruteludes, e-hariduse saamiseks on vajalik koostööd teha jne.

Sisulooja valearusaamad sisusaajast

Aga kindlasti olete märganud, et sotsiaalmeediakommunikatsiooni üks valusamaid varjukülgi on konteksti haprus. Nii lihtne on võtta üks jupike tekstist ja see tõsta hoopis teise konteksti – talleta kuvatõmmis või kopeeri-lõika osa tekstist, jaga ja kommenteeri, alusta teemaviite-aktsiooni, vääna, mudi, võimenda!

Viimasel aastakümnel oleme olnud tunnistajateks järjest enamatele probleemsetele juhtumitele (vt nt Justine Sacco kaasus või Vinni-Pajusti säutsuskandaal), mille keskmes on väärettekujutus oma sotsiaalvõrgustikes saadetavate sõnumite auditooriumist ehk möödapanek selle osas, kes siis ikkagi lõpuks postitust näevad. Sotsiaalmeedia platvormina ja seal toimetavad tohutud erinäolised ja sageli must-valgete vaadetega aktiivsed auditooriumid on oma võimu näidanud, vabastades inimesi massihäbistamise kaudu tööst, sõpradest, mainest ja eluisust.

Nii mõnigi kord, kusjuures, täitsa asja eest – omnoptikumis ehk pidevas ühisvalves on päris raske salatõbras olla. Teine kord aga saab inimene massinuheldud pisieksimuste eest, vale toonivaliku või teadmatusest tehtud vea eest. Andestus on aga tänases digikommunikatsioonis tõelises defitsiidis.

Teadlikkus oma info vastuvõtjaist ja iseendast vastuvõtja rollis

Võibki öelda, et üks oluline osa sotsiaalmeediapädevustest on seotud auditooriumitega ja iseendast auditooriumina – kes, millal ja kuidas võivad minu poolt jagatud infole ligi pääseda ning milliste auditooriumite liige olen mina ja kuidas ma sellena käitun. Kui püüda veelkord sisse zoomida ja mõista, millistele osapädevustele saame (mitte)formaalses hariduses ja laiemates aruteludes tähelepanu pöörata, võiksime leida näiteks neljase jaotuse. Esiteks võiks harjutada end erinevates olukordadest üldse võimalikele jälgijatele mõtlema. Ja mitte ainult neile, keda me tahaksime oma jälgijateks, vaid ka neile, keda me kohe üldse enda digilähedusse ei tahaks. Kes need inimesed on? Mil moel on nad nagu mina? Mil moel minust erinevad? Millised on nende arusaamad „normaalsest“ suhtlusest? Mis neid ärritab? Miks? jne jne.

Ning neljandaks – mina ise ja minu käitumine, väärtused, piirid, eelistused jne massilise ühisjälgimise osalisena. See kätkeb endas erinevate normide samaaegse eksisteerimise tunnustamist, (kodaniku)julgust riskidest hoolimata oma väärtuste eest seista ja dialoogis osaleda. Aga ka võimet teatud hetkedel mitte reageerida ja mitte osaleda, astuda auditooriumi liikme rollist teadlikult välja, andestada ja eemale minna.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee