Sisuturundus

MUHE LUGU: kuidas ma T1 kinosaalis kurikuulsat „Tenetit“ vaatamas käisin 

T1 Mall, 5. november 2020 16:24
Pilt on illustreeriv.Foto: Envato Elements
Kui ma popkorniga kinosaali jõudsin, oli „Tenet” juba läbi…

Hea küll, hea küll. Tegelikult ei olnud, jõudsin ikka õigeks ajaks kinno. Läksin T1 viimasele korrusele, krabasin suure laari plaksumaisi, valasin küüslaugusoola peale ja istusin IMAXi saali.

Samal teemal

IMAX on selles mõttes täitsa nagu kontserdisaal – heli raputab igast küljest. Kinoekraanil lubatakse uskumatut elamust, öeldakse, et elan end filmi sisse nagu ei kunagi varem. Ja pole midagi öelda, sest elan tõesti. Kui lennuk vastu maja sõidab, kuulen reaktiivmootoreid endale kuklasse hingamas. Tool vibreerib mõnusalt istumise all.

Lisaks sügavale helirikkusele tuleb kiita ka sedasama tooli, mis plahvatuste taustal kannikad nii mõnusalt värisema paneb. Õigemini, tool on selle kohta isegi vähe öeldud, pigem ikka tugitool. Tekib tunne, nagu ma polekski kinosaalis, vaid hoopis kodus. Ainult et telekas on mustmiljon korda suurem ja kõlarid hoopis teisest hinnaklassist.

Ahjaa, filmist räägiks ka. Istud T1-s ja vaatad, kuidas Laagna teel action’it korraldatakse. Kuidagi kodune tunne tekib – suurelt ekraanilt vaatavad vastu tuttavad näod ja tuttavad kohad. Tallinn. T1. „Tenet”.

Kuidas see Laagna tee ralli lõppes? Seda peab vist igaüks ise vaatama minema, sest mina ...

Mina jään mugavas tugitoolis filmi lõpuks magama. Jälle – nagu kodus oleks! Ärkan pimedas kinosaalis, lõug popkornipurust sädelemas, film on lõppenud. Esialgu arvangi, et olen kodus. Tõusen püsti ja mõtlen külmkapi juurde minna. Piletikassas vaadatakse minu segaduses nägu väga mõistvalt – ilmselt on samuti juhtunud ka teistega.

Aga külmkapi juurde jalutamise asemel lähen hoopis allkorrusele. Siin on ju valik tegelikult hoopis suurem kui kodus. Küll ma siit juba midagi hamba alla leian.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee