Kristi Saare | Pensioniks valmistumine võiks käia autopiloodil

Paljudes tekitab sõna pension kerget vastumeelsust, aga tegu on pikaajalise säästmise ja investeerimisega, et ka tulevikus oma elustandardit hoida. See, kas pensioniiga saabub 50- või 70aastaselt, on ebaoluline, korralikku rahatagavara on vaja meil kõikidel ning pensionil veedetud aeg võib küündida lausa 20–30 aastani.

Mida nooremalt alustad, seda lihtsam

Ükskõik kui väikeste summadega saad raha kõrvale panemist alustada, ja mida varem seda teed, seda suurem on lõpuks summa, sest aeg on investori parim abimees, nii saab liitintress toimida. 

See tähendab, et esimest korda peaks finantstulevikust mõtlema juba 18aastaselt, esimesi tööotsi tehes. Õnneks teeb seda ka riik – kõik noored, kes pole ise teise samba fondivalikut teinud, loositakse agressiivsetesse (suure aktsiaosakaaluga) madalate tasudega fondidesse. See täidab kaks raha kasvu jaoks olulist kriteeriumi: 1) mida vähem maksad tasudeks, seda rohkem jääb endale alles; ning 2) pikaajalise tootluse toovad aktsiad.

Muu 20ndates ja 30ndates pensionikogumiseks tehtav on seotud peamiselt oma rahaasjade korras hoidmisega. Kuna teise sambasse liigub raha igast palgast automaatselt, saab säästetud raha hulka suurendada karjääri panustades – mida suurem palk, seda suurem panus pikaajalisse kogumisse. Ka ennast ei tasu unarusse jätta, pensionieaks pole mõtet raha koguda, kui sel ajal enam tervist pole, et elu nautida.

Ükskõik mis pidi vaadates ei ole aga ainult teise sambasse kogunev raha piisav, et tulevikus oma elustandardit hoida. Ka optimistlikumad arvutused näitavad, et riiklik pension ja teine sammas ühiselt asendavad eelnevast keskmisest palgast umbes 40%. Kui tahaks paremat elu, siis oleks vaja raha lisaks koguda ja siin tuleb mängu kolmas sammas. 

Kolmandasse sambasse raha kogumisel ei ole miinimumpiiri, seega võib kogumist alustada kasvõi esimesel töökohal kümne euro kaupa kuus. Oluline on, et tekib distsipliin ja harjumus raha kõrvale panna. Ise säästmist toetab ka riik, andes panustatud rahalt tulumaksu tagasi. Just see tulumaksutagastus teeb sellest sisult kõige võimsama eraisikule kättesaadava investeerimistööriista.

Samamoodi nagu paljusid noori, räägiti ka mind esimesse pensionifondi 18aastaselt poolkogemata pangakontorisse sattudes. Statistika näitab, et paljud ei tea, kus nende pensionivara koguneb, seega võivad esimesed kogumisaastad luhta minna, kuna fondide vahel võivad tootluserinevused olla lausa mitmekordsed ja mida kauem, eriti noorena, kehvas fondis istud, seda raskem on hiljem vahet tagasi teha.

Kuigi investeerin raha ka pensionisüsteemiväliselt, panustan igal aastal maksimaalselt ka kolmandasse sambasse. Tulumaksutagastus on lihtsalt niivõrd võimas, et ise investeerides on raske sellisele boonusele vastu saada. Kui lisaks esimesele ja teisele sambale suuta ka võimalikult vara kolmandasse sambasse panustada, ja teha seda veel maksimaalses määras (15% brutotulust), siis ootab pensionile jäädes pea 70% sissetulek võrreldes tööeaga, ning see lubab juba palju lahedamalt ära elada.

Väldi suuri vigu pensionile jäämise eel

Kuigi pensionireformi tõttu on nüüd tekkinud võimalus raha sambast välja võtta, on raske rõhutada, kui suure augu see rahakotti lööb. Võib tunduda, et näiteks kodu sissemakseks raha väljavõtmine on mõistlik plaan, kuid see on tuleviku arvelt elamine.

Kui pensionisamba tühjendad, siis edaspidi samale säästutasemele jõudmine nõuab mitmekordset vaeva. Lihtsam oleks ajutiselt püksirihma korralikult pingutada, et pensionisüsteemiväliselt säästa, kui aastakümnetepikkuse mõjuga raha väljavõtmise otsus teha. Kuna liitintressi mõjul raha kahekordistub keskmiselt kaheksa kuni kümne aasta jooksul, siis ühekordselt samba tühjendamine tähendab, et tulevikus pead iga kümne aasta jooksul ise vähemalt kahekordse summa säästma, et neile, kes kogumist jätkasid, järele  jõuda. 

Kui 30selt jääb 100 eurot kuus säästudesse panemata, siis 40selt pead panustama juba 200 eurot kuus, 50selt aga juba 400 ning 60selt 800 eurot kuus, et saamata jäänud liitintressi mõjule järele jõuda. See reegel kehtib nii pensionisammastesiseselt kui -väliselt, mida hiljem säästma hakkad, seda rohkem peab vaeva nägema. Seega on 30ndates ja 40ndates kõige olulisem otsus võimalikult palju raha säästudesse lisaks panustada, isegi kui need summad tunduvad endale väiksed. Aega on kogumiseks 25–35 aastat, liitintress teeb oma töö!

Ideaalis käib pensioniks säästude kogumine autopiloodil nii kaua, kuni hakkab lähenema pensioniiga. Kui kogutud raha on võimalikult mõistlikku fondi pandud ja panustatud jooksvalt nii teise kui kolmandasse sambasse, siis rohkem ei olegi vaja vahepeal tegutseda! Parim säästunipp on püsikorralduse sõlmimine säästukontole, sest siis on vähem riski, et tekib ahvatlus vahepeal rahaga midagi muud teha.

Kui 60ndad uksele koputavad, tuleks hakata mõtlema raha kasutuselevõtmisele. Alustuseks väike ülevaade oma rahaasjadest – millised on pensionisüsteemivälised säästud? Kas on vaja kasutama hakata korraga nii teist kui kolmandat sammast? Lisaks on siinkohal vanus nii kaugel, et oma pensionivara tuleks koguda agressiivsest aktsiafondist pigem juba konservatiivsema sisuga võlakirjafondi. See vähendab riski, et just enne pensionile minekut börsikriis ajutiselt säästude väärtust oluliselt vähendaks.

Muidugi on keeruline ennustada, mis kõik võib veel enne pensioniea saabumist toimuda, aga pensioni jaoks säästmist tasub näha kui kindlustust riski vastu, et jääd ühel hetkel vanaks ja vaeseks. Tegelikult tahavad ju kõik meist vanaduses elu nautida. Selleks on aga vaja piisavaid pensionisääste.