Kommentaar

Mart Soidro | Vene värgist ja meie mentaliteedist 

Mart Soidro, literaat, 15. oktoober 2020 23:02
Foto: TH
Vanemad inimesed ehk mäletavad veel sünoptik Pilvi Kirsit, kes pool sajandit tagasi meie ainsal telekanalil ilma ennustas. Sellega seoses levib visalt legend, et ühel õhtul olla ta Aktuaalses Kaameras ilmakaardi taustal nentinud: „Halb ilm nagu kõik muugi tuleb meile idast.” Mispeale pilved proua Pilvi pea kohal tumenesid ja sünoptik eetrikeelu sai.

Kahjuks pole see tõestisündinud lugu, vaid rahvajutt. Või nagu ilmadaam aastaid hiljem tunnistas: „Ma ei ole kunagi poliitikat tahtnud teha. Pealegi pole see avaldus meteoroloogiliselt põhjendatud, sest suvel tulevad Venemaalt soojad antitsüklonid” (Maaleht, 23.09.2009).

Kui juba positiivses võtmes jätkata, siis meenub Hando Runneli luuletus „Ei saa me läbi Lätita” . Mäletate ikka, kuidas me kasvame kokku Koolaga ja Uural on eriti kallis? „Nemad aitavad meid ju soolaga ja annavad abi metallis” (1989).

Nali naljaks. Siililegi on selge, et Venemaa suunal ei tohi mitte mingil juhul valvsust kaotada. Hoolimata aastaaegadest ja idanaabri maapõuevaradest. 

Kui valitsus otsustas 29. septembril kolmandate riikide sportlased piiranguteta Eestisse lubada, tundus see esmapilgul mõistlik otsus olevat. Aga siis meenus mulle meie korvpalli lipulaev Kalev/Cramo, kes juba tosin aastat kolistab mööda Venemaad ja osaleb VTB Ühisliigas. Ja ei möödunud kahte nädalatki, kui kohtunikud Aare Halliko ja Tanel Suslov ja korvpallur Tanel Kurbas pärast Venemaal käiku positiivse koroonaproovi andsid. Tehniline 0:20 kaotus Krasnodar Lokomotiv-Kubani pallivõlurite vastu on kokkuvõttes väike kaotus, hoopis hullem on see, kui palju segadust see tulevikus kaasa toob. Nii Eesti koondise, aga ka Läti-Eesti ühisliiga mänge silmas pidades. Erinevalt meist, kes me täidame reegleid saksa täpsusega, võtavad Venemaa seltsimehed eeskirju lõdvemalt. Õigemini kehtivad seal kõigis valdkondades kirjutamata reeglid. Teisisõnu: kas me käime karukoopas või koroonapesas? Näiteks üleeile avastati seal 14 231 uut koroonaviirusega nakatumise juhtumit. Aga kokkuvõttes on see kõigest veerand muret.

Venemaa meistrivõistlused

Selle nädala veebisaates „Mehed ei nuta” nimetas spordiajakirjanik Peep Pahv VTB Ühisliigat Euroopa korvpallisarjaks. Minu meelest on tegemist endiste liiduvabariikide meistrivõistlustega, kus vürtsi lisab Poola korvpalliklubi Zielona Gora. Nostalgiamaiguline korvpallisari, kus meiega mestis ka Kasahstani ja Valgevene pallivõlurid. Ülejäänud saatusekaaslased (Gruusia, Ukraina) on aga ammu osalemisest loobunud ja seda eelkõige muidugi poliitilistel põhjustel. Muide, liiga nimisponsor VTB pank oli üks esimesi, kelle suhtes kehtestati pärast Ukraina agressiooni majandussanktsioonid. 

Aga see puudutab ka Leedut. Kaunase Žalgiris osales selles liigas neli esimest aastat, aga lõi siis käega. Ametlikuks põhjenduseks toodi tihe mängugraafik, aga kurjad keeled väidavad, et kui nad jätkanuks VTB Ühisliigas pallipatsutamist, oleks olnud neil väga raske Leedu riigilt mingitki toetust saada. Meie riigis asjad muidugi niimoodi ei käi, meie peaministriparteil on ju koostööleping Ühtse Venemaaga. 

Tegelikult pole see muidugi riigi otsustada, kus meie korvpalli esinduslaev purjetab ja kus mitte. Või nagu nentis juba seitse aastat tagasi kaitsepolitsei büroo juht ja hilisem peadirektori asetäitja Martin Arpo usutluses Eesti Ekspressile: „Kõiksugu spordiliigade, NSV Liidu meistrivõistluste taasloomine, see on klassikaline näide pehme jõu rakendamisest. Kaitsepolitsei ei saa ühtegi klubi või alaliitu keelata, et „ärge minge”. Igaüks teab ise, mida ja kus mängib. Meie asi on avalikkust teavitada” (30.05.2013). Iseenesest on see muidugi koomiline, et samal ajal, kui Euroopa Liit lepib kokku sanktsioonides Venemaale Aleksei Navalnõi mürgitamise eest, otsib meie esindusklubi võimalusi, kuidas bussiga Peterburgi sõita, et sealt Permi, Krasnojarskisse või Saratovisse lennata. Tšarterreisiks pole ju kalevlastel raha.

Aga kokkuvõttes on see alles pool muret.

Miks me ei osale Euroopa sarjades?

Vastus on lihte: meil pole raha. Taseme poolest saaksime vähemasti Euroopa tugevuselt neljandas sarjas (FIBA Europe Cup) hakkama, aga erinevalt jalgpallist ei too see suurt sisse. On ainult väljaminekud. Meeskonna koduleheküljel on ära toodud, et lisaks nimisponsorile on Kalev/Cramol veel 14 pea- ja suursponsorit. Nende hulgas ka Tallinna linn. Sellegipoolest  tuleb suur osa 1-1,5 miljonilisest eelarvest osalemise eest Venemaa meistrivõistlustel (VTB Ühisliiga võitja on ka Venemaa meister). Teiste rahakotti pole ilus piiluda, aga usaldusväärsed allikad kinnitavad, et näiteks Riia Dünamo jäähokimeeskonna eelarve, – kes osaleb KHL-i liigas – tuli „parimatel päevadel” 90% ulatuses Venemaalt. Ülejäänud 10% andsid Läti ärimehed, kelle edukus sõltus otseselt Venemaast.

Armastame uhkustada, et oleme VTB liigas kõige väiksema eelarvega võistkond, aga sellegipoolest hakkame rikastele klubidele vapralt vastu. Lisaks veel kuldaväärt kogemused, sest nagu kinnitab nõukogude psühholoogia põhitõde: „Küülikut tuleb nii kaua peksta, kuni õpib tikku tõmbama.”

Tõsi, 2019. aastal jõudis BC Kalev/Cramo VTB Ühisliiga ajaloos esimest korda play-off'i. Nii et kui alguses olime peksupoisid ja siis nüüd juba tugevad tagumikud. Palju on neid mängumehi, kes on Kalev/Cramost tuule tiibadesse saanud? Vähe. Pean silmas meie korvpallureid, mitte ehku peale ostetud võõrleegionäre, kes soodsa pakkumise puhul keset hooaega mõnesse konkureerivasse klubisse kena kopika eest maha müüakse. 

Vaid üks näide: 12. jaanuaril 2016. aastal lasi 31-aastane ameeriklane Josh Boone Eestist jalga, kui sõlmis Moskva oblasti Himkiga hooaja lõpuni kestva lepingu. Et seiklejal oli Cramoga kehtiv kontraht, pidid venelased VTB Ühisliiga parima lauavõitleja teenete eest välja käima ligi 70 000 eurot. Mõeldud-tehtud. Kui ma õigesti mäletan, siis Kalev/Cramo tollane president oli tehingu üle isegi uhke. Tsiviliseeritud liigas oleks selline tehing muidugi mõeldamatu, aga VTB-s võib teha kõike. Sportlik printsiip jääb tihtilugu tahaplaanile. Kalev/Cramo võib ühisliigas jääda ka viimaseks, ega meid sellepärast veel minema ei lööda – nii magus on ju Kalevit kolkida! Mis sest, et oma raha eest.

Lõpetuseks kaks mälestuskildu. Sellest on möödas juba pool sajandit, kui Kalevi korvpallimeeskond jõululaupäeval Kalevi spordihallis CSKA-d (siis AKSK) võitis. Võimas tunne. 

Mina ise kahjuks saalis ei olnud.

Ja teine meenutus eelmise aasta jõuluaegsest ajast Saku Suurhallis. Enne mängu kinkisid CSKA seltsimehed tänutäheks Heino Endenile meeskonna särgi numbriga 60. Põhjus oli lihtne: oma mängijakarjääri parimad aastad (1983-1988) CSKA-s veetnud Enden oli saanud just 60-aastaseks. Muus osas sellel numbril tähtsust ei olnud – Kalev/Cramo viskas 50 punkti ja kaotas mängu 50:91. 

Mina ise õnneks saalis ei olnud.