Elu

Eestlane Eduard Toman, ameti poolest venelane 

Jüri Pino , 20. jaanuar 2001, 00:00
KUNSTILINE JUHT KUNSTIST: “Mis seal salata, alati ei saa me endale kõrget kunsti lubada. Me peame elama ka,” ohkab Toman. Tiina Kõrtsini
Eks tuli paar kuud tagasi Koorberg ja kiitis: näh, Vene draamas esitavad mingid Piiteri tüübid muusikali ““Juno“ ja “Avoss””, vaja minna. Rääkiski ära. Vene Draamateater, teate, seal Vabaduse platsil, mingi kasiino kõrval, on seestpoolt üks raju maja. Kulda, karda, peegleid ja maalinguid täis.

Vene

Draamateatri

kunstiline juht on Eduard Toman. Eestlane, Ukrainas sündinud, väikese aktsendiga. Kui keegi “Salmoneid” mäletab, siis tema mängis seda vana Volgaga meest, kellele Soome kodakondsus lihtsam saada tundus kui Eesti oma.

Ilus see Vene Draamateatri maja. Mis seal alguses olnud on?

Niipalju kui mina tean, ehitati see 1926. aastal kinoks. Oli üks suuremaid kinosid Baltimaades. Riias, muuseas, peaks olema umbes täpselt samasugune kinomaja, arhitekt, kui ma nüüd nime õigesti mäletan, oli Skuinš, kes ei olnud küll vist lätlanegi, vaid juut.

See oli kino, seejuures niisuguse eripäraga, et siin ei saatnud tummfilmi mitte üks pianist, vaid terve orkester. Uhke. Hiljem tehti siin ka vist varieteed, aga ega ma väga täpselt ei tea. Jüri Kuuskemaa teab ilmselt täpsemalt.

Kui Estoniat pommitati, siis tuli Estonia mõneks ajaks siia majja. Vene Draamateater tuli siia 1948. aastal. Lavakarp ehitati igatahes hoopis hiljem. Üks õnnetus ongi, et see maja vajaks juba hädasti remonti. Ehitamisest saadik pole siin kapitaalremonti tehtud.

Ilus ikka.

Ilus on ta küll. Kui ise kogu aeg siin oled, ei pane enam tähele. Kui teatrimajast rääkida, siis mõned kaunistused isegi tegelikult segavad, teater nõuab rohkem kontsentreerumist, klassikalises draamateatris peaks lava olema mustas raamis. Meil on sellised kuldsed väravad. Mõnikord me paneme neile sirmid ette, sest iga näidend ei nõua niisugust kaunistust. Põhimõtteliselt on ta ooperlik, mõnikord me kasutame seda, isegi ei mängi laval, on olnud mõned juhtumid, kui tegime poodiumi saali keskele, mängisime nagu lossis. Siin on, mida kasutada.

Rumal küsimus, aga kas vene teatril läheb Eestis hästi?

Suhteliselt rumal küsimus, jah. Seda saab igale teatrile esitada ja iga teater vastab ühtemoodi, ehk

Linnateater

välja arvatud. Neil on palju väikesi saale, seal on head etendused, lavastajad, publikut jätkub. Meie maja või Draamateater või

Vanemuine

, igaühel on sama probleem, eriti - nimetame nii - uuel ajal. Vene ajal oli teater terves N. Liidus see koht, kust inimene otsis tõde, seal võidi midagi öelda, kas või pilgutati mingil kohal laval silma, mis siis tähendas, et kuskil üleval ei ole kõik päris hästi, kuradi kommunism on ikka jama.

Uuel ajal saavad inimesed igalt poolt nii palju informatsiooni, et teater enam sisuga kedagi rabada ei saa. Peab tegema midagi enamat, sisu ei ole tänapäeval enam kõige tähtsam. Kui sul on suur saal, meil on teatris 661 kohta, siis... noh, seda on ikka palju. Mis tükk peab olema, et saal igal õhtul täis oleks, ei tea keegi ette. Käisin kord Londonis, uhked muusikalid, noh, on teada, et seda nad oskavad. Vaatasin ka publikut - inimesed tervest maailmast, aga mitte Londonist. Meie kõrval istusid rootslased, kes kohe tutvust sobitasid, kui kuulsid, et me naisega eesti keelt räägime. Turistid, noh, kes kõik tahavad näha, et mis on see Phantom of the Opera. Muusikal on uhke, see on super, aga - ikka paljalt meelelahutus. Tahtsime midagi tõsisemat vaadata ja oli päris raske leida. Mängitakse küll, aga vähe. Läksime ühte teatrisse ja silt väljas: etendust ei mängita, sest publikut ei jätku. Ausalt välja öeldud.

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan - suurem osa publikut tahab meelelahutust. Teater riskib kõvasti, kui võtab oma repertuaari midagi tõsisemat. Samas, meil juhtus eelmisel hooajal ime, kui me lavastasime Dostojevski “Idiooti” - ja esimesed kümme etendust müügi hoogsalt välja. Uskumatu, et publik tuleb Dostojevskit vaatama. Me mõtlesime, et teeme seda rohkem endale, ei saa kogu aeg meelelahutusega tegelda. Aga näe, tuli hoopis teisiti välja. Kusjuures, ka eesti publik tuli.

Juhtub ka teistmoodi, näiteks Gogoli või Tšehhoviga. Keel on suhteliselt keeruline, see ei ole see vene keel, mida kuuleb ühistranspordis. Ja eestlane üllatub: vene keel on hoopis teistsugune kui see, mida iga päev kuuleb, vene keel on isegi omamoodi ilus keel, ei seostugi ainult nõukogude võimuga. Kui haritud eestlane kuuleb õiget vene keelt, siis ta ei tarvitse sellest arugi saada.

Kui tihti eestlane siia majja eksib?

Üldiselt eestlased väga ei käi, aga kui ikka on sündmus, tulevad nemad ka. Näiteks 1994. aastal, kui Vene väed lahkusid, lavastasime me “Kolm õde” pealkirjaga “Moskvasse, Moskvasse”. Kostüümid olid tänapäevased. Sisu on seal ju, et väikesest linnast lahkub sõjavägi, mis klappis väga hästi sellega, mis Eestis siis käis. Minu meelest oli see hea ja uhke lahendus ja tekitas väga erinevaid arvamusi. Mõned eestlased rääkisid, et see on näkkusülitamine, teised kiitsid, et see on super, vot see ongi lahendus, see ongi teater, kui on midagi skandaalset, miski sünnib õigel ajal õiges kohas. Siis oli meil nii vene kui eesti publik.

Mis seal salata, me ei saa endale alati kunsti lubada. Me peame elama. Me saame dotatsiooni, aga sellest ei jätku, me peame raha teenima. Tuleb lavastada midagi kommertslikumat, seda teevad ka teised teatrid. Nad võivad öelda nagu meie, kui saal on täis, on asi hea. Kriitikutelt kiita ei saa, aga publik tuleb. Kommerts ei pea tähendama haltuurat, me teeme seda ikka professionaalselt.

See läheb kah rumala küsimuse alla, et kas Vene Draamateater võrdleb ennast vene või eesti teatritega?

Ei võrdle eriti kellegagi, ei ole mõtet. Meie keel on vene keel ja teatrikultuur venemeelne või kuidas seda nüüd nimetada. Ma ütleksin niimoodi, et me elame siin ja tahame või mitte, me oleme ikka vene teater Eestis. Me ei saa elada nagu Moskva teater. Ei oska midagi tarka öelda.

Muidugi me vaatame, mis tehakse Moskvas või Peterburis, seal on omad meistrid, kes muuseas viimasel ajal käivad üsna tihti Eestis, alles olid siin huvitavad teatrid Moskvast, mis ei ole vene, vaid ikka maailmateatrid.

Noh, vene teatrikool on meile lähedasem kui eesti oma.

Mis vahe seal on?

Eesti näitlejad on öelnud vene näitlejate kohta ikka, et mängivad po Stanislavskomu. Mitte halvustavalt. Mängumaneer, temperament on ikka erinevad. Võib-olla ma eksin, aga Eesti teatrimentaliteedile on Saksa teater lähemal. Eesti teater ei ole nii emotsionaalne. See, millele Stanislavski omal ajal oma süsteemis kontsentreerus, on tõsine suhtumine sellesse, mis ma laval teen. Ei oska lõplikult öelda, ei ole kahjuks nii palju maailmateatrit näinud, aga vene teatrid on üldiselt üle maailma menukad. Tõsist teatrit maailmas väga palju ei ole. On eksperimente, igasugust on, aga niimoodi, et laval oleksid elavad inimesed - see ongi vene maneer.

Ei õnnestu midagi tarka öelda. Erineb kindlasti. Linnateater mängib väga hästi “Kuritööd ja karistust”. Linnateater ilmselt on temperamentsem kui teised Eesti teatrid, sest Elmo Nüganen on tark mees. Võtab palju mitte ainult maailmast, vaid ka Venemaalt. Ta on ju Piiteris lavastanud ja nüüd ta kutsutakse Moskvasse.

Mingi huvitav vahe on. Ma võin seda vahet näidata, aga rääkida sellest... Eestlased nagu rohkem mängivad teatrit. Ma olen seltsimees näitleja ja mängin nüüd seda osa, mitte ei ole see inimene. Vene teater üldiselt nagu kasutab ikka elavaid vorme, et laval oleks ikka tõeline elu.

Eks ma võin eksida ka.

Kumba kogukonda te ennast loete kuuluvat, vene või eesti?

Mulle meeldib seltskond, mis vastab minu maitsele. Ja mind huvitab mu eriala. Vastavat seltskonda ei ole vene kogukonnas just üleliia palju. Seitsmendat aastat olen ma nüüd kunstiline juht, enne olin üle kümne aasta näitleja. Tollal ma olin vaba inimene, nüüd on hea meel siit põgeneda, kui pole siin midagi teha. Sest pinge on suur, vastutus on suur, inimesed oma muredega, mida ma iga kord ei saa lahendada, sest ma ei ole jumal, aga näitlejad on nagu lapsed. Seepärast ma püüan pigem varju hoida. Minu eriala, kuna ma olen kogu aeg laval, toob kaasa, et tänaval ikka näidatakse näpuga, ja kui keegi on julgem või vähe võtnud, tullakse suhtlema. See periood, kui ma olin koos Kuldse Trioga, siis nägin, et nemad olid juba kogenud, nemad enam ei põgene tuntuse eest, selle eest, et keegi tuleb jututama.

Mul on ju eesti pere. Ütleme nii, et ma olen tööl venelane ja kodus eestlane. Olen sündinud Ukrainas, eesti keel hakkas arenema alles siin, seepärast ta on nagu ta on. Aga ma tundsin kohe, kui siia tulin, et ma olen ikka eestlane küll. Seal, Harkovis, see oli ju venekeelne linn. Isegi mitte ukrainakeelne linn. Valitses tavaline nõukogude mentaliteet. Ei olnud võimalust tunda end eestlasena. Siin sain aru, et paljud iseloomujooned, mis siin on loomulikud, seal veidrad, ongi eestlus.

Mis tunne oli Ukraina eestlasest Eesti omaks hakata?

Ei oska jälle seletada. Kohe sain aru, et olen siin omal kohal ja omal maal. Kui ma Moskvas õppisin... Moskvas ei ole need venelased, kes siin elavad. Moskva on ikka maailmalinn, nad on küll venelased, aga seda ei saa võrrelda, nad räägivad ja mõtlevad vene keeles, aga... siin on vähe lihtsam kogukond. Nad ei ole pealinlased, selline provintslik vari on siinsel vene kogukonnal. Moskvas oli huvitavam. Siin ei teki seltskonda. Natuke emigrantlik on see vene kogukond, arutavad, kes on parem, kes on targem, kellel on rohkem, kes on kultuursem, kes kaitseb, kes päästab.

Vene lehtedes näiteks on äärmiselt vähe informatsiooni sellest, mis Eestis üldse käimas on. Küll aga aetakse omavahelist poliitikat.

Mis nad kisuvad siis omavahel või?

Nojah, on poliitilised vaidlused, igal lehel on oma partei, keda nad eelistavad. Midagi nad trükivad ümber Eesti ajalehtedest ja palju-palju asju Vene lehtedest. Inimesed vaatavad ju Vene kanaleid, milleks siis tegelevad veel siinsed vene lehed vene infiga. Olgu, see mis Putin ütleb, on tähtis, aga tulevad ka niivõrd ebatähtsad asjad, et... Venekeelsest lehest loed nii nädala pärast, mis Eestis juhtus. Eesti lehest ma saan teada, mis toimub siin, kus ma elan. Kui ma tahan teada, mis sünnib Venemaal, vaatan telekat. Mind muidugi huvitavad kultuurisaated, mida vene telekas on ikka kõvasti rohkem. Meie kanalid ei paku praktiliselt üldse midagi. Nemad pakuvad mitte ainult Vene asja, vaid kogu maailma asju.

Ja siinsest seltskonnaelust ma ka vene lehtedest teada ei saa. Et näiteks Carmen Kass sai klaveri. See mängib rolli, kes mida ütles, kes oli purjus, aga - inimesed ei tea, mis nende linnas juhtub. Nii ma elada ei saaks. Kui ma elaksin Hiinas, õpiksin hiina keele ära, need jutud, kas on vaja keelt... Kindlasti on asju, mida need poliitikud valesti teevad, see jama passidega, need järjekorrad, midagi on seal viltu. Aga ma ei taha sellest rääkida.

Ma elan Eestis, noh, ja olen eestlane. Mõned eestlased ei saa siiani aru, et nimi ei tähenda midagi. Nime järgi võiks ma olla tšehhi päritolu. Kunagi, kui ma olin koolilaps, oli siis minu aadress - see oli see kirjasõprade värk - ära trükitud ajakirjas Sotsialistitšeskaja Tšehhoslovakija ja sain kirja ühelt Eva Tomanovalt, kes tahtis teada, kas ma olen tšehh, sest see on tüüpiline tšehhi perekonnanimi. Eestis on ka Tomaneid hulgi. Paljud eestlased küsivad ikka, kas ma olen eestlane. Ma olen sest juba tüdinud. Tõepoolest, minu keelepruuk näitab, et ma ei ole päris puhas, aga no juhtus nii, mis ma siis nüüd teen? Jooksen peaga vastu seina? Ma tean, et mina olen eestlane ja ma rääkisin juba ammu, et minu punases passis, mis ma sain 1976. aastal, oli kirjutatud estonets.

Ema rääkis lapsepõlvest peale, et on kuskil Eesti ja seal on väga hea. Aga ega ma siis mõelnud, et kunagi siia pääsen. Emal ei olnud kohe võimalust tagasi tulla, nüüd ta on tagasi, mina ta siia tõin. Ta ikka tunneb, et on kodus. Mina ka ei arvanud, et jõuan siia, see lihtsalt juhtus nii, meie kursusel Moskvas oli kaks vene poissi Tallinnast ja siinne peanäitejuht, kes tuli Moskva instituutidesse noori näitlejaid vaatama, nemad rääkisid talle: meie kursusel on eestlane. Seal teadsid kõik, et ma olen eestlane ja see ei tekitanud erilisi küsimusi ega probleeme. Näiteks Harkovis nad ka teadsid, et Eduard Toman on eestlane, pribalt, aga kah küsimusi polnud. Pioneerilaagris oli üks direktor, sihuke Tädi, ja juhtus kord nii, et tema ja mina istusime pingi peal või mina vist seisin ja tema vaatab mind ja küsib: “Aa, Toman. Tõ estonets, da?” - “Da.” Ja tema: “Mm-da. Nu, tam že u vas vse fašistõ!”

Ja ongi nii?

See oli umbes 73. aasta või nii. Ema kuulis ka tööl seda väga palju, ta töötas peapostkontoris arhiivis ja kuulis sageli, et Asta-Maria Toman on fašistka, sest ta käis väga hoolikalt riides. Selge, et fašistka...

Juutidel oli seal päris hull, üldse, ukrainlased kipuvad olema kõvad antisemiidid. Natuke ohtlik on seda rääkida, Ukraina suursaadik pahandab. Nii et: see oli tookord, raskel N. ajal, praegu nii ei ole!

Harkovis on ülikool, juriidiline instituut, meditsiiniline, ühesõnaga, palju juute, kes hiljem Iisraeli ja Ameerikasse panid, kui vähegi võimalus tekkis. Kõva antisemitism. Ukrainlased võtsid liiga tõsiselt seda, mis Jossif Vissarionovitš välja oli kuulutanud.

See on vist tegelikult mingi vanem asi, sest Bogdan Hmelnitski on juutide teada väga kuri tegelane.

Vanem asi tegelikult jah. Kui vaadata ukraina klassikat, näiteks Ševtšenko, Gogol, siis - see on ikka ammu olemas.

Ja eestlased ja kõik need võimalikud lätlased, leedulased olid ka fašistõ, nenaši.

Vot. Aga põhimõtteliselt ma rahvusteemat arendada ei tahaks, see pole nii tähtis mu meelest.

Olgu, aga räägime integratsioonist?

Mina ei integreeru ju! Mul on eesti keelega probleeme, jah, mul oli praegu neli tundi proov ja see vene keeles rääkimine ja mõtlemine on praegu kõvasti sees. On päevi, kui ma räägin puhtalt, kui ma olen eestikeelses keskkonnas.

Ma olen lihtsalt huvitavas olukorras. Horoskoobi järgi Kaksikud ja elu ka vastav, aina enam. Ei saa öelda, et vene kultuur ja kirjandus oleksid mulle võõras ei mingil juhul. Samas mul on teine pool, eesti pool, ma ei saa aru, et siin oleks halb. Jah, muidugi, mul on kergem, mul on sinine pass taskus.

On see siis tõesti nii suur asi?

Mõnele ikka. Eks mul ole mõned vaenlased, nüüd keegi loeb, näe, missugune see Toman on, tal on sinine pass, ta ei ole meie oma. Et: sul on hea rääkida, sul on pass, kui ma räägin, et mis siin halba on... Mis siin siis nii halba on? Tõesti on ainult üks vastus: kui ei meeldi, otsige siis midagi. Muidugi, keegi ei oota teid Venemaal, aga te võite ise midagi teha, et oodataks. Kogu lugu.

Eesti elu ei meeldi osale venekeelsele vanemale põlvkonnale põhimõtteliselt, aga imelikul kombel virisevad nende pojad ja tütred samamoodi. Ma ei saa väita, et kõik, aga ka nooremat põlvkonda on kasvatatud teadmises, et siin on kõik viltu, ootame, äkki tulevad tagasi. No ei tule ju!

Ilmselt ei tule. Võivad igasugu vigurid olla, aga nii lihtsalt ei tule. Ei tahaks ka.

Mismoodi Venemaa venelased meid siin ette kujutavad?

Kui ma Moskvas käin, küsitakse ikka, kuidas seal on... Sellise tooniga, et ju midagi halba on. Et tapetakse, et nagu Tšetšeenia: teil on ju seal sõda. No misasja? Kusjuures see juhtus Kirjanike Majas, ühel loomingulisel õhtul, kui pärast, vastuvõtul, igasugu onud ja tädid kirjanikud, tuntud nimed, küsisid: kuidas on? Mina vastu: kõik on korras, pole häda midagi. Aga nemad: seda ei saa olla, see pole võimalik, sest nii ei saa olla, et teil oleks hea, teil diskrimineeritakse, teil tapetakse. Ja kui ma rääkisin neile, et ei ole nii, siis nad solvusid.

Mis venelast siis rabab, kui ta siia tuleb?

Noh, vene inimesed imestavad, et siin käivad õhtul kell üksteist inimesed tänaval. Et julgevad. Et tõepoolest, siin on täiesti välismaa valmis.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee