Sisuturundus

Beebihoolduseks mõeldud tooteid õmblev Gunay: avasin oma ettevõtte, et saaksin rohkem aega lastega veeta! 

Töötukassa, 10. oktoober 2020, 09:00
„Tahtsin oma lastele poest ilusat voodipesu, aga ei leidnud seda – valikut lihtsalt polnud! Voodipehmendused küll sain, kuid need ei elanud pesemist üle. Kuna otsisin kvaliteetseid asju, soovitati mul neid ise valmistama hakata. Nii ma soetasingi õmblusmasina ja alustasin õmblemist,“ meenutab Töötukassa ettevõtluse alustamise toetuse abil oma ettevõtte Sweet Baby Dreams loonud Gunay Lezhneva (35).

Tegelikult pole aserist Gunay varasem taust õmblemisega absoluutselt seotud. Ta on töötanud nii raamatupidajana kui ka Aserbaidžaani Riikliku Kütusekompanii finantsosakonnas. Eestis on ta elanud viimased seitse aastat. „Kohtusin tulevase abikaasaga interneti teel – mängisime üht virtuaalselt mängu,“ naeratab Gunay. Eestisse kolimine kulges tema jaoks spontaanselt. „Olin noor ja armunud, loomulikult nõustusin. Mees Aserbaidžaani kolida ei tahtnud – ütles, et Bakuu on liiga suur linn. Nii tulingi mina Eestisse,“ paotab Gunay.

Kangad ostab välismaalt, sest Eestist selliseid ei saa

Nüüdseks on Gunay kolme lapse ema – kõige vanem on viie-aastane, pisem aga kõigest kolmene. Tema ettevõte Sweet Baby Dreams sai alguse vajadusest pakkuda põnnidele parimat. „Toome kasvõi näiteks punutud voodipehmenduse, mis on praeguseks meie ostetuim toode. Väikesed lapsed kipuvad magades siplema ning voodipehmendus tõkestab neil pead ja käsi-jalgu ära löömast. Minu lapsed magavad üsna rahutult, nii et selline toode oli mulle äärmiselt vajalik,“ kirjeldab Gunay.

Samamoodi on paljuostetud toodeteks imearmsad kookonid. „Siin saavad lapsed tududa mõnusalt nagu ema kõhus. Lisaks võib selle sättida ema ja isa vahele voodisse, et kumbki kogemata lapsele peale ei keeraks,“ sõnab Gunay. Kuigi valmistatavad tooted on üldiselt samad, kujuneb praktiliselt iga valmiv ese eriliseks. Massitoodangut nad ei poolda.

Inimene, kes ei tea lastetarvete müügist kuigi palju, võiks arvata, et taolisi beebidele mõeldud tooteid on poodides küllalt. „Aga tegelikult ei ole!“ hüüatab Gunay ja selgitab: „Meie valikus on ka asju, mida mujalt ei leia. Ja kui on, siis sellises seisundis, et mina oma lapsele neid ei ostaks. Mis kvaliteedist me räägime, kui nad lähevad juba pärast esimest pesu koledaks?“ Sweet Baby Dreamsi kõik tarvikud on ilusatest kangastest, mida Gunay peamiselt välismaalt ostab. „Eestis müüb ainult üks pood taolisi kangaid ning need on siin kolm korda kallimad kui otse ostes. Lisaks on valik võrdlemisi väike,“ lausub ta. Põnev nüanss on seegi, et kõik valitud kangad on erksavärvilised ja erineva mustriga – see stimuleerib beebi värvitaju arengut.

Mehepoolne pere oli ettevõtmise osas umbusklik

Gunay valmistab lasteasju küll Narvas, kuid tellimusi tuleb üle terve Eesti. Veelgi enam, huvilisi on ka välismaalt! Näiteks on ta saatnud asju nii Soome, Rootsi, Norrasse, aga ka Maltale või Hispaaniasse. Inimesed jõuavad temani tänu Instagrami, Facebooki ja loomulikult suust suhu reklaamiga.

Gunay pelgas, et koroonaviiruse levides vähenevad tema tellimused. Aga oli hoopis vastupidi! „Müük suurenes kaks korda!“ rõõmustab Gunay. „Asi oli selles, et paljud ostsid Venemaalt ning käisid seal järel. Kui piirid suleti, polnud see enam võimalik. Hiinast tellides ei jõudnud asjad aga kohale. Nii tellitigi rohkem minu käest.“

Kui Gunay Töötukassa poole pöördus, oli ta juba kursis nende pakutava ettevõtluse alustamise toetusega. „Ma ütlesin konsultandile kohe, et tööd ma ei otsi ja plaanin enda asja ajada. Läksin Töötukassasse kindla mõttega – saada finantsabi. Mind saadeti kursusele ja äriplaani kirjutama ning see õnnestus mul juba esimese hooga,“ avaldab Gunay.

Gunay mehepoolne pere oli esialgu taolise idee osas umbusklik. „Nad vangutasid pead ja ütlesid, et milleks sul seda vaja on? See kõik nõuab liiga palju tööd,“ toob Gunay välja. Praeguseks on aga pere suhtumine muutunud. „Nad on uhked ning uurivad ikka, kuidas mul läheb. Nüüd nad usuvad minusse,“ muigab Gunay.

Aserbaidžaanis ta õmblemisega praegu ei tegeleks

Ettevõtlik naine tõdeb, et ilma eesti keele oskuseta on kohati üsna keeruline asju ajada. Siiamaile kolides hakkas ta küll usinalt eesti keelt õppima, kuid emaks saades jäi see tahaplaanile. Nüüd on keeleõpe taas fookuses.

Keeruline oli ka saada sotti Eesti seadustest ning leida lisatöötajat. Kui esiti töötas ta päeval ja ööl üksinda, siis nüüd on juba lisajõudu vaja. „Korduvalt juhtus, et pärast proovipäeva töötaja enam kohale ei tulnud. See töö vajab harjumist ja tihti ei teata isegi, kuidas seda teha. Kohe alguses oodatakse suuri summasid ning kedagi ei huvita, et mõne kuu pärast tulevad boonused. Samuti on nõutud oma graafikut – näiteks alustada kell kuus hommikul. Aga seda ei saa jällegi mina teha,“ loetleb Gunay ja kehitab õlgu. Nüüd on tal siiski õnnestunud leida hea ja usaldusväärne õmbleja.

Gunay nendib, et kui ta elaks praegugi Aserbaidžaanis, siis ilmselt õmblemisega ei tegeleks. „Bakuus töötades tuli kontoris istuda, alati samas kohas. Sul praktiliselt ei olnud vabu päevi, aga nüüd tegutsen nii, nagu parasjagu saan. Ma tegelen siin millegagi, mis mulle väga meeldib. Päeva lõpuks ei ole ma isegi mitte väsinud!“ seletab ta.

Ühtlasi soovitab Gunay soojalt teistelgi Töötukassa poole pöörduda. „Kui tahad midagi, siis ei tohi alla anda. Oma unistuse või eesmärgi poole tuleb pürgida. Üks kord ei õnnestunud? Mine järgmine kord! Kui siis ei õnnestu, proovi veel. Kui sulle ei meeldi oma töö või tahaksid midagi muud teha, siis võid alati enda ettevõtte avada,“ annab naine nõu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee