Elu

Ugala parim meesnäitleja Peeter Jürgens kasvatab 3000 kaktust 

Verni Leivak , 19. jaanuar 2001, 00:00
KAKTUSEMEES: “Olen tegelikult väike kollektsionäär,” möönab Peeter Jürgens tagasihoidlikult ja lisab, et Kaktusekasvatajate Klubis, kuhu ta kuulub, on märksa suuremaid tegijaid. Näiteks klubikaaslasel Mart Laulul on Peetri kolmele tuhandele kaktusele kümme korda enam vastu panna. Arno Saar
“Mind võlub kaktuste salapära. Miks mõni kasvab jõudsalt, mõni mitte? Miks on ühel okkad, aga teisel pole?” küsib näitlejast kaktusekasvataja Peeter Jürgens ja jääb vastuse võlgu. Võib-olla ta isegi teaks, ent hiljuti Ugala parimaks meesnäitlejaks tunnistatud Peetril pole kunagi tulnud kaktust mängida.

Kaktustel ja inimestel on Peetri meelest ühisjooni küll. “Naine vahel ütleb, et olen nagu kaktus. Kui habe ajamata. Aga tegelikult on naine ise vahel sama okkaline nagu kaktus. Kuid näe, kaktuse okkalisus on suhteline. Mind ei torka nad üldse. Ent läheb mõni teine neile korraks vastu...” jätab Peeter lause lõpetamata. “Kaktus on ju valiv, tõrges ja tujukas, kuid uskumatult kaunite õitega. Mis on nagu tänu.”

“Noh, mina olen selline pisike, akna peal kaktuste kasvataja,” räägib Peeter. “Kui tuleb kevad, laon kastid autosse ja viin kasvuhoonesse. Sügisel jälle - kastid autosse ja tagasi koju akende peale. Nii see minu kasvatamine käib.”

Napsas kaktusevõsusid kultuurimajadest

Kunagi elas Peeter Viljandis Uuel tänaval. Majas, mille ümber oli suur aed. Siis kasvatas ta tulpe. Hiljem tulid roosid, neid oli näitlejal umbes 40 liiki. Viisteist aastat tagasi kolis ta aga korteritega majja ja seal enam aeda polnud. Mida teha? Miks ka mitte kasvatada kaktusi, turgatas peas. Seda enam, et teatriga ringreisidel käies tekkis Peetril harjumus napsata teatri- ja kultuurimajadest võsukesi, pista need taskusse ja kodus mulda.

Kaktuste nn. fänlus sai alguse aga hoopis raamatust. Vene autori Nikonovi eesti keeles ilmunud raamatu “Kaktuste tähtkujus” ühe hooga kaanest kaaneni läbi lugenud Peeter jäigi kaktuste lummusse. “Kord Tallinnas turul avastasin, et neid kaunitare müüdi,” meenusid raamatust nähtud värvifotod õitsvatest taimedest. “Oligi kõik! Kuu aja pärast oli neid mul kodus juba sadakond!”

Peatselt avastas mees, et kaktusi on võimalik kasvatada ka seemnest. Tuttavad Armeeniast saatsid talle neid kirjaümbrikus. Mitte nii nagu nüüd, et tellid internetist - Mehhikost või Maltalt, vahet pole, ja viis seemnekest võib maksta kolm dollarit. Iseasi, kas need ka idanema lähevad. Ning kui ei taha minna, võtab Peeter oma agronoomiaalased teadmised kokku ja kukub pookima.

Kaht ühesugust kaktust pole olemas

“Millised õied neil on! Fantastiline!” õhkab mees. Praegu, mil kaktused on “talve-

unes”, on vaid üks end õitsema unustanud. Suvel on aga lood teised - kasvuhoone on õisi täis - ja siis võtab Peeter välja vana fotoaparaadi Zenit, et ilu jäädvustada ning oma kaktuste koduleheküljele internetis (

www.hot.ee/jyrgens/

) üles riputada. Õitsemine on justnagu tänu hoolitsuse eest. Ning mullu suvel õitsesid taimed eriti rikkalikult: “Ma ei tea, millest. Võib-olla kliima soojenemisest. See oli meeletu, kuidas nad kasvasid ja õitsesid! Ja see pakub mulle tohutult rõõmu.”

Mõned tuttavad on Peetri kogu seiranud ja imestanud - kaktused ju kõik ühte nägu. “Issand jumal! Mina ei näe kaht ühesugust!” pahvatab ta. Nähtavasti sellepärast, et kõik Peetri 3000 taime 644 eri liigist nõuavad, et peremees neile vähemalt kordki päevas pilgu peale heidaks.

Peeter Jürgens

“See oli Ugala kollektiivi tunnustus,” tähendab Peeter ise, “ja minu ehmatus oli suur, puudutas hinge õrnemaid kohti.” Seitse viimast aastat polnud ju Peeter enam teatripalgal olnud.

“Tegelesin vahepeal äriga. Avasin Viljandis kaupluse Kaubaait, 125 ruutmeetrit pinda. Müüsime kõike alates sukkpükstest kuni ehitusmaterjalideni,” selgitab ta. “Paraku sõid suurfirmad meid välja. Praegu on ju suurte kaubakettide aeg. Küll see äriajamise aeg oli tore!” kahetseb teatris 36 aastat töötanud mees, et see otsa sai. “See oli ju mu oma näitemäng! Olin autor, lavastaja, peanäitejuht ja näitleja ühes isikus! Tegin kõik nii, nagu tahtsin! See oli minu elu näitemäng!”

Preemiaga hinnati Peetrit aga töö eest “Scapini kelmustes” (papa Geronte) ja “Kuumas südames” (linnapea Gradobojev).

Ugalas on ammust ajast kombeks, et teatripere teeb salajasel hääletusel teatavaks arvamuse, kes oli hooaja parim lavastaja, kunstnik, nais- ja meesnäitleja ning tehniline töötaja.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee