Ohtuleht.ee 5. oktoober 2020 17:52
Kui inimene soovib ootamatute elujuhtumite puhuks anda lisaks maise vara pärimisele korraldusi ka juhuks, kuidas toimida tema endaga, kui ta ise pole võimeline oma tahet enam selgelt väljendama, siis see pole sugugi lihtne. 

Patsienditestamendi tegemiseks otsest keeldu küll pole, samas aga pole seni seadustatud ka moodust, kuidas seda ametlikult teha. Seega sõltub praegu kõik vaid notarist, kas ta võtab vaevaks selliste uksest sisse astunud klientidega tegelda. Loogiliseks tulemuseks on patsienditestamendi teinute väike arv, teisalt pole teema ühiskonnas enam tundmatu ning piisava huviliste massi korral peab ka riik hakkama mõtlema selle võimaluse avalikult kättesaadavaks tegemise peale.

Probleeme jagub, kuna notari juures oma tahte avaldamisest on vähe, sest vaja on, et see tahe oleks arstidele kohe kättesaadav ka juhul, kui patsient kriitilises seisus kunagi haiglasse peaks jõudma. Tulevikus võib üllatuseks kujuneda seegi, et tahe on küll aastakümneid tagasi kirja pandud, kuid vahepeal võib inimene olla oma arvamust muutnud või testamendi kunagise tegemise sootuks unustanud. 

Tagatipuks on vaja tagada sedagi, et testament ei hakkaks tulevikus töötama n-ö inimese vastu, kui vahepeal on näiteks meditsiinis toimunud mõnel alal oluline läbimurre, mis võimaldaks patsiendil pärast elustamist tervenedes elukvaliteedis oluliselt kaotamata elu jätkata. Kas sel juhul peaks arst jätma patsienti kahjustava testamendi täitmata, ilma et teda saaks hiljem süüdistada patsiendi tahte eiramises? 

Omaette küsimus on, kas patsienditestament on ülimuslik, või saavad haiglavoodi juurde kogunenud sugulased sundida arste ka lootusetut ravi jätkama. Aga välistada tuleb ka vastupidine olukord, kus patsient oleks soovinud enda ravimist, kuid pärandusest huvitatud sugulased pigem soovivad elustamismasina väljalülitamist.

On veel teisigi kihistusi. Kuna raha tervishoius alati napib, siis tippmeditsiin võib meil olla heal tasemel, kuid hooldushaiglate süsteem ei pruugi palju erineda nõukaaegsest. Sestap võib patsienditestamenti tegema ajendada ka hirm jääda lootusetult haigena veskikivina sugulaste kaela, kuna selles asjus riiklikule meditsiinile loota ei saa. 

Märkimata ei saa jätta ka rahalist külge, sest kas on meilegi vaja läänelikku süsteemi, kus lootusetu patsiendi viimase paari elukuu tervishoiukulud võivad olla suuremad, kui kogu tema senise elu jooksul kokku. Hästi korraldatud patsienditestamendisüsteemiga võidaksid kõik: lootusetute elustamiste pealt hoitaks palju raha kokku, testamendi sõlminu saaks aga oma soovi kohase lahkumise.