Foto: Tiina Kõrtsini
Anu Pallas 5. oktoober 2020 12:12
Lugeja mäletab ilmselt kirjutisi aasta emast Malle Kobinist ja kohtuprotsessist tema vastu. Selliste kirjutiste juures on teinud valvsaks ajakirjanduseetilised probleemid. Kõigepealt see, et keskväljaanded võtsid sõna ja kujundasid inimeste hoiakuid enne kohtuistungit. 

Teiseks jäid uudised ja artiklid pealiskaudseks ja emotsionaalseks. Kasutati sõnavara, mis mõjutab emotsioone, kus lugeja ei märka, et ta juhitakse teabekaosesse, st põhjuste ja tagajärgede segaputru. Kolmandaks refereeris kohalik leht suuremas meedias väljaöeldut, küsimata juurde kommentaare süüdistatavalt. 

Kannatada saanud lapse psüühika

Rolli võib mängida eriteadmiste puudus. Keerulise taustaga laste või noorte kasvatamine nõuab kasuperelt palju rohkem teadmisi, kui tavapered oskavad ette kujutada. Noorte murekohad on ääretult komplekssed, teismeliste psüühika komplitseeritud. Kui mingites olukordades piir ette tuleb, tunnevad täiskasvanud endid jõuetult.

Kasuvanemate muresid kõrvalseisjad ei adu, pahatihti sekkub juhus. Kasuvanemad ja kasulapsed tajuvad üksteist nagu oskavad. Ent kui tegu on kliiniliste näidustustega, vajavad kasuvanemad eelkõige tuge, mitte kohtumõistmist.

Oma ala häid asjatundjaid on igal pool vähe. Näiteks psühhiaatri juurde ei pääse Eestis kuigi kergesti, mis on ebaõiglane ja inetu, sest tutvuste kaudu mõned saavad abi, aga teised jälle ei saa. Pealegi vastuvõtt hea psühhiaatri juurde maksab paraja summa.

Ajakirjanduse ülesanne oleks uurida, kui keeruline on jõuda professionaalse abini. Mõnigi kord saab sasipundar alguse pelgalt sellest, et lapsel pole kuskil olla: kui ühed kasuvanemad ei tule toime, otsitakse järgmisi. Noored heidikud tunnevad süüd endal ja katsuvad edasi minna ka läbi valede. Õnnetud on seejuures kõik osalised. 

Kuidas osalisi mõista

Süüalune ja teised asjaosalised tunnevad kõrvalist survet, mis lahenduste otsimist takistama kipuvad. Ajakirjandusväljaanne peaks hoolega jälgima, et tema veergudel räägitaks asjaajamiste korraldusest tasakaalukalt, asumata kinnistama hinnanguid.

Hingelise valu tekitamine on ju samaväärne füüsilise valu tekitamisega, kui mitte hullem. Peaks katsuma selgitada, kas või kes on ässitaja, millised on tema huvid. Kuivõrd on kirjutajad pürginud tasakaalustatud, hinnanguteta kajastamise poole? Kas kõik asjaosalised on üldse pildil? Millised protsessid koos asja mõjutavad?

Tunnustades kriminaaluurijate rasket ametit, peame siiski möönma, et kriminaaluurimine ei pruugi juhtida tegelike põhjusteni.

Euroopa seadused ei luba kedagi käsitleda süüdlasena enne, kui isikut ei ole seaduses ette nähtud korras süüdi mõistetud. Eesti põhiseaduse järgi ei ole keegi enne süüdlane, kui ta pole saanud süüdimõistvat kohtuotsust. Kas tajume vahet?

On eluterve alati kahelda esitatud pildi rakursis ja otsida võimalusi näha asju mitme nurga alt. Ajakirjanikud üksi ei pruugi aga suuta adekvaatset pilti süsteemist ja selle vigadest kokku seada. 

Tundlike teemade kajastamisel sobivad maakonnalehte reeglina olemuslood, ilma hinnanguteta pildilised kirjeldused. Ajakirjanik läheb kohale ja kuulab, kes mida ütleb või ütlemata jätab, kuidas keegi käitub, ta võrdleb ja analüüsib. Kui olupilte on piisavalt, adub lugeja ka mureküsimuste lätteid paremini.

Konfliktsed lood algavad ajakirjanduses n-ö poole pealt: prokurör esitab süüdistuse või kaebas keegi kellegi kohtusse. Lähtuda ei tohiks sellest, kus asi juba skandaalseks on muutunud. Ajakirjandus võiks võtta aja maha, et jõuda lugude algusesse - põhjuste põhjusteni. Lugeja vajab kirjutist juhtunu põhjuslikes seostes või ajalises järjestuses. Ajakirjanik võiks vaadata loo algust ja süsteemi, kus tegutsedes inimesed hätta jäid.

Põhjuste põhjuseid otsides avanevad tihti kurvastavad kommunikatsioonihäired. Ajakirjandus peaks suutma kogukonnaliikmeid viia üksteise mõistmiseni. See nõuab aga aega, võimalust uurida olukordi põhjalikult. Siin on tõsine mõtlemise koht, kas väljaandel on uurimiseks jõudu. Vahest tasuks uudisteveerge täita kirjasaatjate abiga, et ajakirjanik jõuaks mõne tõsisema loo jälgi ajada? Ajakirjanduse madala kvaliteedi taga peituvad ehk osalt ka väljaannete igapäevased toimetulekumured.