Martin Šmutov
Martin Šmutov, Õhtulehe peatoimetaja 2. oktoober 2020 16:16
Mu ema on arst. Ta kuulub riskirühma ja ma püüdsin teda koroonakriisi alguses mitmel korral veenda töölt ära tulema. Ema keeldus, sest see polnuks tema hinnangul aus patsientide ja kaastöötajate suhtes. „Mida nad minust mõtleks,“ nentis ta ühes telefonivestluses. Esmaspäeval läheb mu ema ja sajad arstid jälle tööle, pannes enda heaolu ning tegelikult elu ohtu kellegi teise nimel.

Mu vanaisa on vanim elusolev Eesti meister korvpallis, ta on 94-aastane. Umbes 80 aastat tagasi ehk 1943. aasta kevadel läks ta vabatahtlikult sõtta. Ta oli 17-aastane, võitles Sinimägedes ja elas pärast pikalt hirmus, et keegi saab teada, et tegi seda sakslaste poolel. Aga ta läks ja läksid tuhanded teisedki, sest mõnikord on sinust endast tähtsam teiste heaolu ja kellegi teise eest seismine, kusjuures sa ei pruugi ette teada, kas seisad võitjate või kaotajate eest.

Järgmisel aastal hakkavad eestlased peaminister Jüri Ratase juhtimisel otsustama, kas vabas riigis on mõned õigused, mis pole mõeldud kõigile ühetaoliselt - kas kaks täisealist ja täie mõistuse juures olevat inimest võivad luua pere ja näiteks abielluda või kuulub see õigus vaid kindlalt määratletud inimestele. Seekord on küsimuseks õige seksuaalne sättumus.

Mõnevõrra sarnane debatt toimus ehk natuke enam kui 100 aastat tagasi, sest aastal 1917 said Eestis valimisõiguse naised. Enne seda, keeruta argumente kuidas tahad, olid naised Eestis teine klass – emotsionaalselt ülesköetud ja otsustusvõimetud ning meestest kindlasti rumalad inimesed. Ühtegi teist loogikat ei saanud ju sellel, miks täieealine ja meestega igas muus mõttes võrdne inimene ei saanud hääletada, olla. Kõik naised olid siis need teistsugused inimesed.

Naljakas, kuidas sada aastat on korraga nii lühike kui ka pikk aeg. Lühike, sest isegi täna on meie seas inimesi, kes on 1917. aastal sündinud. Pikk aga, et unustame olnud ebaõigluse. Unustavad ka need, keda see muutus tegelikult kõige enam puudutas - naised. Nii on mõnest naisest tänaseks saanud minister, mis saja aasta eest olnuks mõeldamatu, kuid samal ajal on ministriprouast saanud teiste inimeste vabaduste suurim keelustaja. Kas seetõttu, et tal pole mälukogemust, milline oli sookaaslaste elu ja tunne siis, kui neid peeti teisejärgulisteks, või mingil muul põhjusel, ei saa keegi teadma. Ehk on see lihtsalt üks elu paradokse.

Sada aastat on kindlasti lühike aeg nö traditsiooniliste väärtuste kaitsjate silmis, kusjuures naiste ülikooli lubamisest on möödas vaid 105 aastat, abordi lubamisest 65 aastat, homosuhete dekriminaliseerimisest 28 aastat ning surmanuhtluse keelustamisest 22 aastat. Milline nendest õigustest tuleks järgmisena traditsioonilisele rajale tagasi suunata? Jüri Ratas ehk teab, sest tema väärtuspartnerid on abordi teema juba avanud. Küllap järgnevad esimeste ideede edu korral arutelud teisegi nimetatud õiguste üle. Ehk võiks avada debatid, kas puuetega inimestele on vaja rajada ligipääse või ratturitele rattateid kui suurem osa (normaalseid) inimesi neid ei vaja? Tunnistan, võib-olla oli viimane küsimus liiast, liiga karm, liiga groteskne, liiga populistlik. Aga…

Tõsi, paanikaks pole põhjust, õiguste äravõtmise või ümbermängimise oht pole kohene, homme ei muutu midagi, sest õiguseid ei võeta peaaegu kunagi ära korraga ja pauguga, sest keeruline on midagi ära võtta, alati on lihtsam mitte anda. Sellele vaatamata on peaminister Jüri Ratase juhitud valitsus nelja aasta jooksul juba kaks korda üritanud piirata ligipääsu avatud  kohtupidamisele. Alati on seda tehtud salaja, viimati keset koroonakriisija ilma ühegi aruteluta. Esimesel korral peatati protsess meedia survel, loodetavasti lendab teinegi katsetus lõpuks prügikasti, sest võiks ju öelda, et õigus ausale ja avatud kohtupidamisele ei tohi Eestis iialgi sattuda kahtluse alla. Kuid kas aus ja avatud kohtupidamine on traditsiooniline väärtus? Ehk saame kunagi hääletada, kui nii avatud kohtupidamise kui ka hääletamise õigus veel olemas on.

Kust tuleb soov piirata ja keelata, selle asemel, et küsida, kas on teistsuguseid ja ehk paremaid lahendusi, kus vabas riigis elavatel vabadel inimestel endil on vabadus otsustada ja vastutada - kas siis kuidas käituda koroonakriisis või kellega abielu/kooselu sõlmides.

Millegi vana (ja just seetõttu hea!?) ihalemist näeb Endla teatri etenduses “Jõgi”, kus Märt Avandi mängib mölakat. See, et ta on mölakas, pole tegelikult tähtis. Mul oli Avandi karakterit vaadates kurb, sest vastu peegeldus miski, mida olen kogenud mina, kuid tegelikult on kogenud kõik inimesed. Minu jaoks tahtis Avandi taasluua midagi, mida ta oli kunagi kaotanud (ja mida pidas seetõttu ideaaliks?), või midagi, mida polnud kunagi olemaski olnud, kuid mida ta endale idaaline ette kujutas või oli siis kellegi kõrvalt õppinud. Selleks võib olla elustiil, mõte, esimene armastus, tunne, lemmikloom või ka ajakirjanduslik kvaliteet.

Küsimus vastutusest

Tänavu on üldse erakordselt palju räägitud ajakirjanikest, nende oskustest, kallutatusest ja noorusest.

“Osa ajakirjanikke on hüljanud oma töös objektiivsuse vundamendi ning hakanud ideoloogilisteks sõdalasteks,” kirjutas Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits juba mullu.

„Klassikaline puhas uudis on juba ammu hakanud eesti ajakirjandusest kahetsusväärselt kaduma ja seda on asendanud nõukogulike sugemetega artikkel, kus ajakirjanike arvamused, hoiakud ja suhtumised kumavad läbi. Kumavad vastuvõetamatult minu jaoks läbi. Kumavad vastikult läbi. Ma ei näe enam asjatundlikke ja erapooletuid ajakirjanikke, aga ma näen asjatundlikke ja sotsiaalseks sõdalaseks muutunud ajakirjanikke,“ lisas Pullerits mõne kuu eest ERRile.

Priit on suurepärane õppejõud, üks minu lemmikuid, kuid ma ei taha tema hinnanguga vaielda, sest teadus vastab sellele kõige täpsemalt ja teadus pole kõhutunne. Palusin Tartu Ülikooli ajakirjanduse teadurit Marju Himma-Kadakat, et ta annaks esmase ülevaate, millised meediatekstid Õhtulehes ilmuvad. Journalistic Role Performance uuringus, millega Himma-Kadakas seotud on, vaadatakse, kuidas kuus erinevat ajakirjanduslikku rolli esinevad uudistekstides. Eesti ajakirjandusväljaannetest hõlmab see lisaks Õhtulehele (ajalehelugudena) veel Eesti Päevalehte, Postimeest, Delfit, Postimees.ee-d, ERR.ee, „Aktuaalset kaamerat“, „Seitsmeseid“, „Reporterit“, „Päevakaja“ ja „Päevapilku“. Ühtekokku analüüsitakse 2020. aasta jooksul ilmunud ligi 6000 lugu. Praeguseks on kodeeritud ligi 1200 lugu, mistõttu analüüs ja info ei kajasta lõplikku tulemust, kuid üht-teist see siiski juba näitab.

Edasi on mulle saadetud tekst muutmata kujul: “Üks roll, mida selles uuringus mõõdetakse, kannab nime sekkuja ning selle sees mõõdetakse uudistekstis ilmnevat ajakirjaniku minavormi esinemist, ajakirjaniku hinnangut ja tõlgendust kajastatavale, hinnangulisust sõnakasutuses. Lihtsalt kokku võttes tähendab sekkuja kallutatust uudistekstis, ajakirjaniku soovi oma tekstiga mõjutada avalikkust teadlikult kindlas suunas – see on lubatud arvamuses, kuid üldjuhul mitte uudistekstis.

Sekkujad

Õhtulehe puhul analüüsitud 39 loost esines ajakirjaniku isiklikku vaatepunkti vaid ühes loos. Ajakirjaniku tõlgenduse tuvastasime 39 loost kolmes. Sekkuja rolli tunnuseks on ka lugudes üleskutse tegemine – seda Õhtulehest kodeeritud lugudes ei ole seni esinenud. Uudise teksti teeb kindlasti huvitavamaks värvikas sõnavara, ehkki liiga värvikas sõnavara muutub hinnanguliseks. Hinnangulist sõnakasutust oleme seni kodeerinud 39st loost kolmes. Minavormi on ajakirjanik uudises kasutanud kahel korral. Mida järeldada? 1) valim on liiga väike, et teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid 2) Õhtulehe tekstides me sekkuja rolli senikodeeritu põhjal väga ei näe.

Mõistagi huvitab ehk, kuidas on konkurentidega? Võtame võrdlusaluseks teised samaväärse uudismahuga väljaanded/saated. Õhtuleht on oma ühe päeva uudiste mahult võrreldav. Postimehe ja „Aktuaalse kaameraga“. Toomata välja täpseid mahte nende väljaannete kohta, võib senikodeeritu põhjal öelda, et nii Postimehes kui ka „Aktuaalses kaameras“ on ajakirjaniku vaatepunkti esinenud rohkem, samuti ajakirjaniku tõlgendust (mõlemal väljaandel enam kui pooltes kodeeritud lugudest). Üleskutsete tegemine ei ole vist eesti ajakirjanikele uudistekstides omane ja neid ei ole rohkem esinenud ka “AK” või Postimehe lugudes. Sama kehtib hinnangulise sõnavara kohta – mõlemal väljaandel samaväärne Õhtulehega. Minavormi ei ole samuti kuigi palju, ehkki Õhtulehest ikka pisut rohkem.

Nagu ülikoolis uudise kirjutamisel õpetatakse, peaks ühes mitmekülgses, vettpidavas ja tasakaalus uudises olema vähemalt kolm allikat. Samas ilmub eesti ajakirjanduses ikka ka ilma allikateta lugusid. Küsisime JRP andmestikult, millises väljaandes ilmub kõige enam ilma allikateta lugusid.

Taas tuleb rõhutada, et kodeerimine on veel pooleli ja need ei ole lõplikud andmed. Aga märkimisväärne on see vahe küll: Õhtulehe uudistes on allikatega üsna hästi. Näiteks kolme allikaga lood moodustavad kõigist viiendiku (20,5%), kõige enam on ühe allika lugusid (43,6%).

Allikate puhul mõõdame ka seda, millist tüüpi allikaid uudistes esineb, millise valdkonna allikad on ning näiteks ka seda, kas loos on kasutatud ekspertallikat ehk uudissündmusele eksperdi hinnangu/kommentaari andvat allikat. Eesti uudised eristuvad siin tugevalt meie rahvusvahelisest võrdlusest: Eesti uudislugudes näib olevat rohkem eksperdina esindatud allikaid (nende tegelikku ekspertsust siinkohal hindamata). Aga Eesti andmestikust torkab silma veel üks asi. Kui teistel väljaannetel on eksperdina hinnangut andvat allikat pooltes või üle poolte lugudest, siis Õhtulehel on see näitaja kümnendiku juures (10,3% lugudes), mis on ainsana sarnane teiste riikide keskmistega. Miks see nii on – vahest edasine kodeerimine muudab ka seda tulemust, aga võib-olla ongi nii, et Õhtulehe allikate hulgas a) on ekspertallikaid vähem või b) ei nimetata ekspertideks allikaid, kes seda tegelikult pole.

Sensatsioon

Õhtulehele kui meelelahutusväljaandele võiks kuuluda Eesti kõige sensatsioonilisemate uudiste esikoht. Praegused andmed näitavad, et see võib ka täitsa nii olla (sensatsiooni esineb 17,9% lugudest). Aga see tulemus tuleneb pigem asjaolust, et praegu on kodeeritud veel liiga väike hulk lugusid. Sensatsioonist, meelelahutusest ja valvekoera rollist pikemalt juba järgmistes ülevaadetes.”

See on neutraalne ja aus vaade meile. Kuid Priidust, teadusest, paber vs veeb vastasseisust ja kõhutundest hoopis olulisem on küsida, et miks miski on nii ja kes ikkagi vastutab. Õhtulehe eelmine peatoimetaja Väino Koorberg on kunagi öelnud, et peatoimetaja on nagu tsirkuse direktor - ta saab trikke tellida, kuid ei tee neid ise. Ma täiendaks, et tsirkuse direktori roll lisaks tellimuste tegemisele on tekitada turvavõrgud, mis püüaks triki tegija kinni, kui juhtub halvim ja too libastub.

Keeleteadlane Tiit Hennoste kirjutas 2017. aastal Postimehe arvamusloos, et lugude tootmine meedias on protsess, milles reporterit kontrollib toimetaja, toimetajat päevatoimetaja, seda vajadusel peatoimetaja.

„Ajakirjandus hakkab mädanema lugude tootmise protsessi viimastest lülidest. Ainult nemad saavad asju muuta,“ kirjutas Hennoste.

Seega, kui mõni peatoimetaja või  vanemtoimetaja räägib, et meedia on vigu täis, reporterid on kallutatud, domineerib väär uudisstiil jms … kelle otsa tuleks vaadata? Vihje, see pole reporter. See pole ka ülikool. See on toimetajate ja peatoimetajate vastutuse võtmise küsimus ning seda vastutust ei saa ja ei tohi lükata kellelegi teisele.

“Kohtle inimest nagu ta on ja ta jääb selleks. Kohtle inimest sellisena, mis ta võiks ja suudaks olla, ja ta saab selleks,” kirjutas kunagi Saksa kirjanik ja luuletaja Johann Wolfgang von Goethe. See mõte võiks sobida - muutes ehk ainult sõna “inimest” - nii riigi, ettevõtte, ajakirjanduse kui ka iga üksikisiku vaates.

Milleks suudame saada

Otsustasin 2018. aastal, et Õhtuleht ei saa jääda selleks, milleks on teda aastakümneid defineeritud - lihtsalt tabloidiks -, ja esitasin muude eesmärkide seas väljakutse võita kolme aastaga uuriva ajakirjanduse preemia ja tõusta Eesti mõjukaimaks väljaandeks. Ehk olla Eestis midagi sellist nagu Bild on Saksamaal.

“Neid Õhtulehe ponnistusi ei võta meediaringkondades keegi tõsiselt,” kirjutas konkureeriv meediategelane 2019. aasta jaanuarikuus meie ühele omanikule. Printisin selle lause välja ja kleepisin kuvari taha seinale, ma tahtsin seda lauset iga päev näha. Kuu aega hiljem sõnastasin avalikult lehes ja veebis Õhtulehe eesmärgid, millest olin toimetusele ja nõukogule rääkinud aasta varem. Lugejatel ja tellijatel, kes on meid usaldanud, peab olema õigus teada, mida me tahame saavutada ning miks ja kuidas me mingeid valikuid teeme.

Tõsi, Bonnieri võitmine on mõnes mõttes unistus ja hoopis tähtsam oli toona see, et nii kirjutajad, toimetajad, reklaamimüüjad kui ka kõik teised meie toimetuses hakkaks uskuma, et see on võimalik, sest kui tekib usk ja veendumus, siis küll tuleb ka tulemus. See on nagu spordis - kui käid jõusaalis ühe korra, pole järgmine päev mõtet peeglisse vaadata, sest tulemus ei paista välja. Tulemuse nägemiseks peab jõusaalis käima kolm korda nädalas pool aasta ja lisaks toituma tervislikult. Nii oli ka tõsisema ajakirjandusliku sisu loomisega - muutus mõttemaailmas tuleb kordustes ja ma ei usu, et keegi täna kahtleb, et me võime Bonnierini küündida, tõsi, kui mitte see aasta, siis järgmisel, kuid igatahes oleme alati konkurentsis.

Huvitav on selles mõttemuutuses aga veel üks nüanss. 2008. aastal ütles meediaõppejõud Marju Lauristin intervjuus Õhtulehele “Kollane on meil selgelt kollane ja ei oodatagi, et ta oleks midagi muud. Ja on väljaandeid, üleriigilised tõsised päevalehed, kus antud informatsioon peaks vastama ajakirjanduse kvaliteedikriteeriumidele.”

Ei oodatagi, et ta oleks miskit muud… Tõsi, juba järgmises mõttes lisas Lauristin: “Lugeja on muutunud nõudlikumaks.”

Kui lugeja on muutunud nõudlikumaks, siis miks mitte meie suhtes ja miks me ise ei võiks olla enda suhtes nõudlikumad ja utsitada lugejaidki seda nõudlikkust üles näitama? Uurisime veebruaris Õhtulehe paberlehe ja veebi mainet ning proovisime aru saada meie tugevustest kuid ka nõrkustest. Kõige laiemas mõttes tulemus ei üllatanud: lugeja jaoks teeb Õhtulehest omanäolise väljaande lihtne, sisutihe, meelelahutuslik, tuttavlik formaat, aga samas ka teatav annus kõmulisust.

Kuid tahtsime ka lehe mittelugejatelt teada, mis peaks juhtuma, et nad hakkaks Õhtulehte lugema. Ülekaalukalt juhtisid „vähem kollast“ ja „sisu asjalikumaks“. Ehk oleme tagasi Marju Lauristini sõnastatud dilemma juures - kollane on kollane ja tõsine tõsine.

Kollasusest me ei loobu, Õhtuleht oli ja on tabloid, kuid meie eesmärk on selle kõrvale pakkuda olulisi lugusid ja teemasid, mis vajadusel arutataks ka riigikogus ja mis aitaks muuta inimeste elu paremaks või mis näitaks valgust teemadele, mida soovitakse hoida varjus. Kas on oht, et neid peetakse kõmu tõttu vähemtähtsaks või kummaliseks? Muidugi on, kuid see ei peaks heidutama, sest lugejad ja tellijad saavad väljaande väärtusest päris hästi aru.

Võrreldes eelmise aastaga oleme oma digitellijate hulka suurendanud umbes 25%, pööranud peaaegu igakuiselt oma kasutajabaasi üha enam tellijateks ja suutnud tasahilju tõsta digitellijate ARPUt (tulu kasutaja kohta). Samamoodi oleme müünud kümneid tuhandeid artikleid eraldi. Sarnaseid trende näeme ka teiste meediamajade tulemusi jälgides, mis tekitab lootust, et tasuline veebimeedia muutub kasutajaskonnale ühe tavapärasemaks. Kindel on see, et tellijad loevad meil veebis ühe külastuse kohta kordades rohkem lugusid kui mittetellijad ja lihtsalt registreeritud kontoga külastajad, positiivne vaade on, et tellijad leiavad väärt sisu üles.

Selle väärt sisu leidmine võiks samuti olla üha lihtsam, sest esimese kaheksa kuuga tegime vaatamata koroonakriisile, kus uudiste hulk võinuks minna üles (meedia kütab paanikat! jms väited), umbes veerandi võrra vähem lugusid kui mullu. Kui võrrelda lihtsalt näiteks tänavust ja mullust märtsi, siis tänavu ilmus 20 protsenti vähem lugusid.

Mis on ehk samuti oluline - lugusid, mis saavad meie veebis alla 1000 lugemise, on üha vähem. 2016. aasta alguses oli see protsent üle 40, tänaseks selgelt alla 10. Ehk me ei pane enam üles igat pressiteadet või karjatust, vaid valikud mõeldakse läbi sisuliselt . Nii on järsult ja veelgi võimsamalt kasvanud lugude hulk, mida loetakse üle 10 000 korra.

Seda trendi pole takistanud seegi, et kõigist lugudest peaaegu veerand on meil tänaseks tasulised, aasta eest oli kinni iga kümnes ja kahe aasta eest iga kahekümnes lugu.

Paberlehe jaoks on tänavune aasta olnud raske, meie kogulugejaskond (paber + veeb) oli kevad 2020 uuringu järgi 510 000 (Postimehel 817 000) ja paberlehe püsilugejaskond langes võrreldes 2019. aasta sügisega, mis oli oodatav, sest inimesed käisid vähem õues ja Õhtulehe jaoks on endiselt tähtis üksikmüük, mis selgelt vähenes (108 000 püsilugejat; oli 136 000).

Koroonakriisi esimene laine oli hariv, meie õnneks olime kojujäämise stsenaariumid uuesti läbi mänginud sama päeva hommikul, kui tuli see teade laiali saata. Me andsime esimesena teada ka palgakärbetest, võttes seisukoha, et töökohad hoiame maksimaalselt alles. Korraldasime ümber toimetuste töö, et koroonatemaatika oleks selgelt fookuses, mistõttu tõime teistest toimetustest uudistoimetusse reportereid juurde. Siin töötavate inimeste pingutustest saab rääkida vaid ülivõrretes, mul on au nendega koos töötada. Juhtkonnas võtsime eesmärgiks nii sisemiselt kui ka väliselt rääkida kõigist sammudest täiesti ausalt ehk ilma keerutamata ja pilti ilustamata. Eks teised saa täna öelda, kas see õnnestus, kuid ma loodan, et õnnestus.

1. oktoobrist taastasime paberlehe mahud, kuid ma valetaksin, kui ütleks, et ei vaata tulevikku kartlikult. Eelmine majanduskriis mõjus ajakirjandusele laastavalt, näiteks USA väljaanded pidid aastatel 2008-2017 vähendama koosseise 45 protsenti. Torontos tegutsev The Local News Research Project teatas, et alates 2008. aastast on Kanadas suletud enam kui 200 ajalehte, see on umbes viiendik sealsetest uudisorganisatsioonidest.

2019. aastal väitis PEN America uuring, et kohalik ajakirjandus liigub langustrendis ja kui see juhtub, tegutsevad võimul olijad väiksema efektiivsuse ja väärikusega ning tõuseb ametikohtade kuritarvitamine.

“Kus kukuvad kokku uudismajad, seal kukub ka kodanikkond. Kus ajalehtede turuosa väheneb, seal väheneb ka poliitiline vastutustunne,” kirjutas tänavu avaldatud lühiraamatus USA ajakirjanik Margaret Sullivan.

Miks? Sest kui langeb meedia, jäävad hääleta need, kel pole võimalusi ja platvormi oma sõnumite edastamiseks - vaesed, puuetega inimesed ja nende lähedased, üksikemad, väiketalunikud, teistsugused. Rikastel ja võimukatel on alati kantsel, kust õpetusi jagada.

Kuid arusaadavalt on ka neid, kes ei saa aru, miks vaba meedia kirjutab võimul olijatest halvasti või mida meedia üldse kirjutab. Nobeli kirjanduspreemia saanud Svetlana Aleksijevitš kirjutas raamatus “Pruugitud aeg” (“Secondhand time”), et vabadus ärritas Nõukogude inimest, sest ta ei saanud aru, miks ta ostab kolm ajalehte ja neis kõigis on oma versioon tõest. “Mis on tõeline tõde? Vanasti lugesin hommikul Pravdat ja teadsin, mida pidin teadma, ja mõistsin, mida pidin mõistma,” kirjutas Aleksijevitš ühe inimese meenutusest.

Võib-olla ei mõista paljud sedagi, mida kirjutasin selle loo alguses või miks on üldse oluline, kes ja kuidas Eestis abielluvad ning miks ei võiks neid õigusi kasvõi põhiseadusesse raiuda, kui suurem osa inimesi täna nii tahavad. Tõenäoliselt ei mõista mina ka neid, kes tõstavad oma valimistulemuse tähtsamaks nendega igati võrdse inimese õigustest vabas Eesti riigis. Mu ema ja vanaisa on mulle õpetanud tähtsust olla nõrgema poolel, kaitsta neid, kes end ise alati kaitsta ei saa, ja anda hääl neile, kelle hääl muidu ei kõlaks. Mul on hea meel, et Õhtuleht kannab samu väärtusi.

Samal teemal

Kommentaarid  (3)

Nõrgema Poole Kaitsel 3. oktoober 2020 07:52
Tuleb ikka manitseda valitsust ja peaministrit Jüri Ratast ! Kui Kaja Kallas orava parteist peaministriks saab vüüdake ,et ikka hellalt teemat kajastate ! Kallutatud mammi tase kuidagi ?!?
Juhanes 2. oktoober 2020 18:53
Autoril on õnnestunud suhteliselt laialivalguv ja pikk jutt kirjutada. Võibolla võiks järgmisel korral proovida lühema ja mingile kindlale teemale kontsentreeritud sõnumiga.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS