Kommentaar

Toomas Alatalu | Uurime Estonia hukku ilma juba kasutatud tegelasteta 

Toomas Alatalu, vaatleja, 29. september 2020 17:44
Foto: LAURA OKS
Mõistagi oli riigi nime kandva parvlaeva „Estonia“ põhjaminek 850 inimesega sündmus, mis varjutas kõik muu. Toonase riigikogu liikmena julgen väita, et mõnda aega käis seal tegevus nagu udus ja kui jõudis kohale, et õnnetuse tagajärgede ja edasiste toimingute üle on hakanud otsustama Rootsi, võeti seda kui omamoodi paratamatust ehk siis Mart Laari valitsuse ja president Lennart Meri toimetamiste loogilist tulemust.

Tuletan meelde, et 26. septembril ehk 2 päeva enne traagilist sündmust avaldas riigikogu enamus (+60) umbusaldust Mart Laari valitsusele. Kuigi jätkus tavapärane ülesannete täitmine, oli tegu ikkagi läbikukkunud ministritega ja kulus tervelt poolteist kuud enne, kui Andres Tarandi valitsus 8. novembril juhtohjad üle võttis.

Samal teemal

Laari valitsuse kukkumist mõjutas aga selgelt tema liigne ja avalikkusele nähtav sõltuvus välisriikidest ja nende tegelastest. Olgu meenutatud relvaost Iisraelist, rublade müük Tšetšeeniale, välismaalaste seadus ja selle ümbertegemine. Eriti muidugi 26. juulil 1994 ja hoopis president Meri poolt allakirjutatud lepingud, mis vastupidiselt pikalt kuulutatule tähendasid küllalt suure „tsiviilgarnisoni“ kohale jäämist. 31. augustil tähistati küll suure entusiasmiga Vene vägede lahkumist, ent seda saatnud rõõmu asendas peatselt suur masendus.

Põhjamaalased kippusid kamandama

Laevahuku järgselt ei tekkinud nagu küsimustki, miks Rootsi hakkas otsustama ja moodustas juba oktoobris oma eetikakomisjoni, mille otsuste põhjal otsustatigi laev merepõhja jätte ja betooniga katta. Seejuures tegi seda Rootsi uus valitsus – 18. septembril 1994 olid Rootsis valimised, kus meie iseseisvuse kõva toetaja Carl Bildt sai lüüa ja Ingvar Carlssoni juhitud sotsiaaldemokraatide valitus hakkas tegutsema juba 7. oktoobril. Eesti poliitikutel, nagu ülal kirjas, oli aga aega küll? Mis teha, kui suurt osa meie poliitikuist oli juba kaks aastat drillitud täitmaks koheselt suuremate ja tugevamate soove ning nad said end näidata muus – oma küla esimese mehe valimises.

Õnneks oli Rootsil vähemalt rahva mälus positiivne kuvand. Paraku – ja see käib enamuse toonaste Põhjamaade ja mujalt tulnud esindajate ja nõunike kohta – neil oli harjumus uute riikide poliitikuid kamandada ja ise nende eest otsustada. Kui praegu järjekordselt kuulda kasvõi laevahukust pääsenute ütlusi, et seda ja seda pole protokolli pandud või et seda kohta millegipärast ei filmitud, siis ongi tegu selle käitumismalliga – meie otsustame, mida on vaja fikseerida ja mida mitte. Eesliinile sattunud eestlased aga polnud veel valmis täiel määral oma riigi ja inimeste eest seisma. Eriti niisuguse erakordse juhtumi puhul, kus meist suuremate ja võimsamate raha ja prestiiž mängus.

Uut uurimist vedagu Eesti

Riigikogus puhkenud tulevikku suunatud võimumänge märgati mujalgi ja sellest ka parajalt kentsakas seis tegelikult väga kaaluka hauarahulepinguga. See vajanuks ju ikkagi teatud siseriiklikku arutelu ja tark olnuks ära oodata uue riigikogu valimised. Paraku kirjutati sellele alla 23. veebruaril 1995 Tallinnas Eesti välisminister Jüri Luige ja Rootsi ja Soome suursaadikute poolt. Paratamatul jääb mulje, et algatus oli Eesti oma ja teistel ministritel polnud aega Tallinna tulla.

See kummaline allakirjutamis tseremoonia tuli meelde pärast teadet peaminister Ratase ja välisminister Reinsalu ootamatust väisangust Helsingisse ja Stockholmi nädal tagasi, mille olulisim mõte tuli päevavalgele viimasena ja samm-sammult. Lootkem, et see valetades käimine oli eilse poliitika lõpp ja lähtugem sellest, et  Eesti tänased juhid julgevad (jätkuvalt kõikudes ja ümmargust juttu veeretades) lubada, et võtavad laevahuku uue uurimise enda vedada.

Toetan täielikult endise riigiprokuröri ja uurimiskomisjoni juhi Margus Kurmi seisukohta, et uut komisjoni juhtigu mitte-inimene-Toompealt (miks mitte mõni nimekas väliseestlane), et tulemus ei takerduks jälle poliitmängudesse ja -korrektsusesse. Komisjoni töölehakkamine oleks aga just üks nendest kohtadest, kus tasub rääkida õigusriigist – meil kõigil on kohustus seista nende eest, keda tabas õnnetus ja lootkem, et uus uurimine ise paljastab enamuse valedest, mis aastakümneid on kõlanud Toompealt seoses selle juhtumiga. Ehk siis – sellest saaks puhastus paljudele ja õppetund noortele poliitikutele – otsustada tuleb ikka ise.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee