Õigemini pole täit kindlust selleski, kas auk muutus laeva aeglase rullumise tõttu nähtavaks alles nüüd, või pidanuks jääma sukeldujate vaatevälja juba vahetult pärast õnnetust, nagu ütleb Estonia huku uurimiskomisjoni toonane juht Margus Kurm.

Arvukast vastukajast värskele dokumentaalsarjale – mida on oma silmaga näha saanud vaid väga vähesed eestlased! – võib igatahes järeldada, et n-ö juhuslike paljastustega avalikkus enam ei rahuldu ega soovi ootama jääda, kuniks merepõhi uudishimulikele, kes asja omal käel uurides võivad pealegi kaela saada süüdistuse hauarahu rikkumises, oma saladused ise välja annaks.

Valitsustepoolne näiline tahtmatus asja ise piisava põhjalikkusega uurida ning nende karistamisega ähvardamine, kes seda teevad, on viinud olukorrani, kus igasuguseid spekulatsioone summutaks üksnes laevavraki merest välja toomine. Ja igasugused uurimistoimingud tuleks teha vaid Eesti ajakirjanike tähelepanelike silme all, nagu peab millegipärast vajalikuks rõhutada Kurm.

Laevavraki üles tõstmist keelab aga paraku Eesti, Soome ja Rootsi vahel 1995. aastal sõlmitud leping, olgugi et viimase eesmärk olevat puhkepaiga kaitsmine eelkõige rüüstetegevuse eest. Kuidas oleks vraki võimalikult detailne uurimine vastuolus lepingu mõttega, oskavad ehk kõige paremini selgitada toonased riigijuhid, nagu peaminister Mart Laar. Lõpuks annab iga lepingut ka üles öelda, kui üks või mitu osapoolt seda vajalikuks peavad.

Teise vastuargumendina on kõlanud laeva üles tõstmise suur maksumus, kuigi suurusjärku pole keegi avaldama soostunud. Või polegi asi üksnes uurimise hinnas, vaid võimalikes kahjunõuetes, millele hukkunute lähedastel võiks tekkida õigus, kui uue uurimise tulemusel selguks, et õnnetuses polnud süüdi mitte ainult tormine ilm?

See, millest tuleneb riigi tõrksus vastata uut uurimist pikisilmi ootavate lähedaste palvetele – valitsust selleks sundida ei õnnestunud isegi kohtul –, ongi saanud vaat et sama suureks müsteeriumiks nagu Estonia hukk ise.