Maailm

JÕHKER! Valgevene politsei peksis ülekuulamisel rasedat naist kõhtu 

Toimetas Reti Jõerand, 26. september 2020 17:46
Foto on illustratiivneFoto: Pixabay
Valgevenes pidasid võimud 11. augustil kinni pooleteiseaastase tütre ema Karina Malinouskaya, kes osales kohalikul meeleavaldusel. Perre oleks sündinud ka teine laps, kuid saatus otsustas teisiti. Politseijaoskonnas ülekuulamisel peksti teda kõhtu ja seetõttu katkes tema rasedus, vahendab uudisteportaal NV online.

„Mind peeti 11. augustil maja lähedal kinni. Istusin autos ja rääkisin emaga telefonitsi. Kolm meest lähenesid, avasid autoukse ja nõudsid, et tuleksin sealt välja. Nad ütlesid, et pean nendega politseijaoskonda sõitma. Politsei viis mind Dubko tänava Leninski rajooni jaoskonda. Sisenesime ühte kabinetti, kus oli palju mundris politseinikke. Üks tsiviilriietes mees lõi mind kaelapiirkonda nii, et kukkusin põrandale. Nad ähvardasid ja vandusid. Kartsin, et minult võetakse laps ära ja et mu ema, kes oli juba politseiosakonda jooksnud, peetakse ka kinni,” räägib Karina.

Samal teemal

Noor naine meenutab, et tal kästi alla kirjutada protokollidele justnagu oleks tema üks tänavaprotestide koordinaatoritest.

Siis aga lõi keegi politseinik teda kõvasti kõhtu. „Karjusin, et olen rase. Pärast seda lukustasid nad mind kambrisse. Kolme tunni pärast hakkas kõht tugevalt valutama, palusin kutsuda kiirabi. Taas ütlesin neile, et olen rase. Politseijaoskonnas viibinud arst vaatas mu üle ja kostis, et ta pole minu raseduses kindel. Ütlesin neile, et kui minuga midagi juhtub, on nad vastutavad. Ilmselt mu sõnad veensid neid, sest nad kutsusid ikkagi kiirabi,” räägib naine.

Noor naine viidi linna haiglasse, kus günekoloog vaatas ta üle ja tegi ultraheli. Arst kinnitas rasedust ja ütles, et naisel on tsüst. Ta nõudis vajaliku ravi teostamiseks kiiret hospitaliseerimist. „Andsin need sõnad politseile edasi. Seepeale vastas mind saatnud mundris naine, et kui jään haiglasse, siis kinnitatakse mind käeraudadega voodi külge ja pärast pean ikkagi vanglasse minema.” 

Politseinik pakkus välja veel ühe võimaluse: naine viiakse kohe uuesti jaoskonda, kus ta lukustatakse kambrisse. Edasi toimuks kohtuprotsess ja siis lubatakse ta koju.

Naine nõustus teise variandiga ning haiglasse ei jäänud. Ta mõtles pidevalt oma pisitütre peale ja tal polnud õrna aimugi, kuidas ta saaks hakkama käeraudades voodisse aheldatuna. Jaoskonnas palus ta politseinikelt, et need teda enam ei peksaks. 

Kinnipidamisasutuses pidi Karina pealt vaatama, kuidas teisi ülekuulatavaid peksti. Ühtäkki hakkas ta värisema nagu oleks tal palavik. See ehmatas politseinikke ja nad viisid naise vanglaarsti juurde, kes osutus inimlikuks ja kutsus Karinale kohe kiirabi. „Mind viidi uuesti haiglasse. Seal selgus, et mul oli tsüsti rebend ja arst ütles, et vajan kohest operatsiooni. Mind opereeriti hommikul kell 5. Hiljem sain teada, et kaotasin oma lapse. Lamasin seal mitu päeva, keegi politseist mind ei tülitanud,” sõnab naine.

Kui Karina lõpuks haiglast koju sai, hakkas politsei talle helistama. „Ennast tutvustamata nõudsid nad, et ma tuleksin nende juurde ja kirjutaksin alla protokollile ning saaksin trahvi. Raporti järgi vandusin ja karjusin ma koledalt ja  ründasin inimesi.” 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee