Seisukoht

Seisukoht | Aitäh, liikluspolitseinik! 

Ia Mihkels, toimetaja, 25. september 2020 18:20
Foto: Teet Malsroos
Sain suvel kiiruse ületamise eest trahvi. Ilus suvepäev, täiesti tühi maantee, hea nähtavus – nii see kiirus lubatust suuremaks keris. Ühel hetkel ilmusid tahavaatepeeglisse ühemõtteliselt vilkuvad värvilised tuled ja seal nad siis olid.

Just mõni päev varem oli tuttav kirjeldanud oma kohtumist liikluspolitseinikega kui erakordselt ebameeldivat kogemust. „Ma olin süüdi, jah, aga miks peab politseinik olema mõnitav ja üleolev, rõhutama jõupositsioonilt korduvalt, et karistus võiks olla veel karmim, aga ta on seekord suuremeelne – see suhtumine oli solvav ja alandav,“ kurtis ta. Midagi head ma politseiautosse istudes seega ei oodanud.

Võimalik et inimeste taju üleoleku, jõupositsioonilt alandamise ja solvamise asjus on lihtsalt erinev, aga võimalik, et minu tee ristus sümpaatsema tandemiga. Ehkki trahvisumma oli kurvastavalt suur ja muidugi ei jätnud ma proovimata võimalust seda täiesti totrate õigustustega („Aga kus te siis olete, kui mina sõidan ettenähtud kiirusega ja kõik minust nagu postist mööda sõidavad?“) väiksemaks rääkida, oli see kõigiti sõbralik kohtumine. Noomiti muidugi, aga ei tajunud ma üleolekut, jõupositsiooni ega alandamist. 

Tulemus? Peaaegu et pisar tuli silma küll, kui trahvi ära maksin, aga ühtki etteheidet politseinike suunas ei tulnud ka siis pähe. Küll aga pean tunnistama, et kui summa oleks väiksem olnud, siis ehk ei meenuks need vilkuvad tuled iga kord, kui jalg tühjal maanteel gaasipedaalile ununema kipub. Keda mis vaos hoiab. Nii et: aitäh, liikluspolitseinik Emil!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee