Kommentaar

Lauri Vahtre | Tegudele, Euroopa, avage piirid ja oma kodude uksed sisserändajatele! 

Lauri Vahtre, ajaloolane, 22. september 2020 16:58
Foto: Tiina Kõrtsini
Lesbose põgenikelaagri mahapõletamine on taaselustanud migrandidebati kogu Euroopas, iseäranis aga Saksamaal, mis on endiselt sisserändajate unelmate maa. Angela Merkel on lubanud vastu võtta järjekordsed 1500 immigranti, kuid see on vaid pisut üle kümnendiku unelmatemaale nõudlejaist. Järelikult on taas üleval vana tuttav küsimus või õigemini nõue: Euroopa solidaarsuse nimel – jagagem see inimhulk ära, kõik võtku oma osa.

Pole vist raske kujutleda, mis hakkab juhtuma teistes põgenikelaagrites, kui selgub, et priipääse peavarju, turvalisuse ja sotsiaalabi juurde on ühe tikutõmbe kaugusel. Kogu maailma valitsused ja salateenistused teavad, et terroristidega ei tohi läbirääkimisi pidada, kuid mingil põhjusel on Saksamaa valmis alistuma sellisele üldiselt üsna varjamatule väljapressimisele.

Samal teemal

Teiseks on sakslastest väga veider paluda, et teised riigid võtaksid vastu inimesi, kes soovivad justnimelt Saksamaale saada. Kui teile tuleb õhtul eksikombel kaks korda rohkem külalisi, kui olite arvestanud, kas te lähete siis naabri juurde ja palute tal pidurooga valmistada ning asemed üles teha, et osa külalisi talle sokutada? Inimesed tulid külla justnimelt teile, st Saksamaale, mis on täiesti iseseisvalt tekitanud endale tõotatud maa maine. Miks peaks see tooma kaasa kohustusi kellelegi teisele peale sakslaste endi?

Ja nagu näha, on sakslaste hulgas tõesti palju neid, kes ongi valmis uute sisserändajate vastuvõtmiseks. Läinud kolmapäeval algasid Saksamaal spontaansed rahvakogunemised, kus tuhanded inimesed deklareerisid: „Meil on siin ruumi“, „Avage laagrid ja piirid, pagulased on teretulnud.“

Sellega seoses tuli mul mõte, kuidas asja paremini korraldada. On muidugi pisut imelik hakata nõustama Saksamaa tarka valitsust ja pealegi veel eestikeelse ajalehe kaudu, aga mine tea, vahel suudavad head ideed ka keele- ja riigipiire ületada veel pareminigi kui parimad pagulased. Nimelt võiks Saksamaa sotsiaal- või siseministeerium avada igal sellisel meeleavaldusel välgukiirusel registreerimispunkti (võib-olla vikerkaarevärvilises telgis, et paremini näha oleks), kus pagulasi tagaigatsevad sakslased saavad ennast võõrustajatena kirja panna.

Ja migratsiooniamet saaks siis vastavalt korteri suurusele nende juurde määramata ajaks majutada teatava hulga sisserändajaid, soovitavalt perekondade kaupa. Loomulikult pakub võõrustaja ka süüa, hoolitseb külaliste integreerimise eest ja vastutab nende tegude eest väljaspool oma korterit, võttes enda kanda kõik karistused võimalike seaduserikkumiste eest.

Tegelikult oleks veelgi efektiivsem, kui juba sisserännet toetavate meeleavalduse loa taotlemisel kinnitaksid meeleavalduse korraldajad, et nad on isiklikult nõus majutama, toitma, katma ning lõbustama nii ja nii mitu immigranti. Kui meeleavaldused on spontaansed, siis seda muidugi rakendada ei saa, vaid tuleb piirduda registreerimistelgiga.

Nagu fotodelt näha ja uudistest lugeda, peaks see lahendus probleemi lahendama. Kui mitte lõplikult, siis õige mitmeks aastaks. Ütleme, et Saksamaal on miljon inimest, kes arvavad, et neil „ruumi on“. Kui igaüks neist võtaks enda kanda kasvõi paar-kolm sisserändajat, leiaksid uue kodu ja euroopalikud väärtused kaks-kolm miljonit. Kui see ressurss ammendub, eks siis vaatame edasi. Ehk leitakse teine ja kolmaski miljon, kes arvavad, et ruumi on. 

Nii et – tegudele, seltsimehed! Avage laagrid ja piirid, avage oma kodude, oma külalistubade, oma magamistubade ja vannitubade uksed.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee