Kommentaar

Ene Pajula | Ärge nutke patja, vaid tegutsege, soovitab mammi 

Ene Pajula, ajakirjanik, 16. september 2020, 19:11
Üks selle suve kõige kõmulisem ja enim kõneainet pakkunud teema on olnud muidugi see meie omaenda ahistamisjuhtum. Mammi poleks isegi kõige halvemas unenäos osanud arvata, et midagi sellist juhtub Aivar Mäega, ühe viimaste aegade teenekaima kultuuritegelasega.

Tema tegude nimekiri on pikk: ta on remontinud nii Vanemuise kui ka Estonia, rajanud Jõhvi ja Pärnu kontserdimaja, taastanud Peterburi Jaani kiriku endise hiilguse. Ta on asutanud ja 25 aastat juhatanud käsikellade ansamblit Arsis ning rajanud selle kõrvale ka kooli. Juba ainult üks asi sellest nimekirjast võiks tähendada väärikat elutööd. Ja nüüd siis – kui mage – väidetavalt käperdab tüdrukuid kui pubekas.  

Ausalt öeldes on selles jamas ka midagi head, nagu igas halvas. Ja nimelt võime ennast nüüd puhta südametunnistusega arenenud riikide hulka lugeda, sest isegi Ameerikas, selles 300aastase demokraatiaga riigis, tekkisid esimesed suured avalikud ahistamisskandaalid alles äsja, kuigi vanim nüüd välja tulnud juhtum olevat 30 aasta tagune.

Me oleme isegi käbedamad olnud, meil olevat vanim (Mäega seotud) juhus väidetavalt seitsme aasta tagune. Üks mammi tuttav jurist ütles selle peale, et seaduse mõttes on need naised, kes alles palju aastaid hiljem oma lugudega avalikkuse ette tulid, kuriteo kaasosalised, sest kui nad oleksid kohe rääkinud, siis poleks järgmisi võib-olla juhtunudki.

Käperdamine ei meeldi ühegi põlvkonna naisele

Üks asi, mida mammil on raske mõista, ongi see voodi kaudu töökoha saamine. Ega see ole mingi uudis, eks selliseid asju on alati juhtunud, isegi Nõukogude Eestis. Lihtsalt tollal ei hakanud naised meest avalikult ahistamises süüdistama, ja ega neid poleks kuulda ka võetud. Aga see selleks. 

Mammi pole lihtsalt saanud aru, miks naised voodivõimaluse peale välja lähevad. Tal endal pole justkui vajadust olnud, ta on niigi saanud enam-vähem alati teha tööd, mis talle  meeldis. Muidugi on võimalus, et ta pole olnud piisavalt seksikas, et ülemustel oleks tema vastu mingit huvi tekkinud. 

Ja nende ahistatud Ameerika diivade peale mõeldes on jäänud mulje, et kas nad pigem ei võistelnud selles, et tolle režissööri või produtsendi voodisse pääseda? Küllap need produtsendid ja režissöörid olidki mölakad ja kasutasid selle tungi rõõmuga ära, sest muidu oleks neid vaevalt kohtus süüdi mõistetud, aga mammi ei kujuta ette, et mõni tõeliselt särav anne oleks voodi abita ilmnemata jäänud. Ameerikas on nii palju stuudioid! Võib-olla oli voodi kaudu lihtsam, aga kirgas sünnipärane talent poleks jäänud vaka alla.

Neid asju omavahel arutades on sageli viidatud sellele, et meil on neisse asjadesse suhtumises justkui põlvkondade vahe. Tegelikult on ja ei ole ka. Ei ole, sest mammi ei usu, et mis tahes põlvkonna naistele võinuks meeldida käperdamine või mis iganes seksuaalne vägivald, ja on, sest nõukogudeaegse põlvkonna naine ei saanud miilitsasse minna ja kurta, et keegi patsutas teda tagumikule. Miilits oleks ennast herneks hirnunud ja kutsunud tagatoast teisigi seda kaebajat uudistama – kas selline asi siis ei meeldigi või? Niikuinii, te naised, ise tahate seda. Nõukogude naine pidi suutma ennast ise kehtestada või välja kannatama ja edasi elama. Eks juhtus seda ja teist.

Mammi mäletab ühte lugu „Aktuaalses kaameras“ töötamise päevilt, kui joodikust peatoimetaja saabus Kunglast ja üritas laua all ühe tollase tuntud telediktori põlve katsuda. Too keeras oma põlved laua alt välja ja sõnas: „Ole lahke!“ Mille peale peatoimetaja oli toast kadunud kui õlitatud välk ja nii palju kui mammi teab, ei proovinud ta seda enam kunagi.

Mammi mõtles juba tollal, et huvitav küll, kui täis bussis või trammis või tühjas koridoris torkaksid naised möödaminnes meestele käe jalge vahele, mis siis juhuks? See peaks ju neile meeldima. Kas nad seda siis ei tahagi? Aga sellist eksperimenti pole vist tehtud. Äkki peaks? Kas leiduks vabatahtlikke naisi? Aga olgu nüüd sarkasmiga kuidas on, mammi soovitus naistele on: „Ärge nutke patja, ammugi mitte aastaid. Võtke midagi ette ja kohe.“

Tänapäeval võetakse naiste kaebusi tõsiselt või mammi vähemalt loodab seda. Samas tuleb arvesse võtta sedagi, et esimese hooga võidakse olla skeptiline. Selline kaebus on naiste käes võimas relv, kui nad peaksid tahtma kellegi maine hävitada. Midagi pole parata, ka selliseid asju on juhtunud. Tõsi on seegi, et kohtulgi on keeruline mõista, kust jookseb piir muidu lollitamise ja võimu näitamise ning alandava ahistamise vahel. 

Võim hakkab pähe

Mis nüüd Mäe juhtumisse puutub, siis on see üks lõpmata segane lugu. Kui lugeda Eesti Ekspressi, siis käitus ta ikka ilgelt. Samas koguti tema toetuseks 300 allkirja. Ka nüüd, kui Estonia nõukogu tellis raporti sõltumatult usaldusisikult, oli seal olnud arvamusi seinast seina. Lihtsalt me ei tea neid.

Mammilgi on tuttav, noor, nägus naine, kes töötab Estonias ühes taustaüksuses, ja temagi rääkis, et polnud Mäe sigadustest kuulnudki. Et talle meeldib Mäe juures see, et too suhtub kõigisse töötajatesse, primadonnadest koristajateni, ühtmoodi hästi. Kui möödub koristajast, siis paneb talle käe ümber õlgade ja küsib: „Kuidas läheb?“ Muidugi võib mõni inimene, kes ei talu ühegi suhteliselt võõra inimese puudutust, sedagi ahistamiseks pidada.

Samas on mammi kuulnud ka sellist lugu, et keegi teatri naissoost abijõududest oli pärast seda, kui Mäe tedagi tagumikule patsutas, löönud käed puusa ja öelnud: „Tead, Mäe, kui sa ükskord veel mu pärsse ligi tuled, siis löön ma su käeluud pooleks!“ Oli aidanud. Nojah, eks temagi oli ilmselt nõukogudeaegne.

Aga tõsi mis tõsi, kui teatris töötab 500 inimest, siis kõigest, mis kuskil nurga taga juhtub, ei saagi teada. Ka Estonia teatri nõukogu eelmine esimees Arne Mikk kinnitas, et polnud mingitest Mäe ahistamisjamadest kuulnudki, aga kas polnud see kummaline. Kui asi oli nii hull, ja juba seitse aastat nii hull, kui EE kirjutas, siis miks polnud keegi sellest nõukogu liikmetele rääkinud? Vähemalt enne, kui ajalehte mindi? Või räägiti ja nad ei teinud välja? Kas Mikk sellepärast astuski tagasi?

Igatahes tundub, et midagi peab teatris ikka väga viltu olema, kui lapseohtu baleriinid ei julgenud oma kurbadest kogemustest rääkida teatri usaldusisikule või kasvõi näiteks repetiitoritele. Mäe endaga olevat keegi siiski rääkida proovinud, aga tulemusteta. Tõsi on see, et võim hakkab pähe ja absoluutne võim hakkab pähe absoluutselt – ega ta olevat eriti kedagi kuulda võtnud.

Ükskõik mis kaalutlustel seda lugu alustati, on teater nüüd lahti kahest Eesti muusikakultuurile palju andnud mehest – Mäest ja Mikust. Usutavasti polnud see vaid küünlaid vääriv mäng – vähemalt õpetas see midagi meile kõigile, nii meestele kui ka naistele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee