Miks see kõik nii segane on? Süüdi on fosforiit, mida Eestis hakati esmakordselt kaevandama 1920ndatel Ülgasel. 1938. aastal põles sealne vabrikuhoone aga maha. Tänapäevaks on sellest kaevandusest järel vaid katlamaja ja kuivatushoone müürid, mille ümber on suisa 49 hektaril laiuv Ülgase looduskaitseala, üks Eesti suurimaid nahkhiirte elupaiku.

Uus kaevandus ehitati paar kilomeetrit eemale Kroodi küla maadele, mis kuulusid Maardu mõisa alla. Nõnda sai kompleksi ümber kerkinud asula nimeks Maardu. Linnastaatus tuli 1980. aastal, aga eneseotsustamisõigus alles 1991, mil lõpuks täiesti Tallinna alt iseseisvuti.

Viimasel paaril nädalal on Maardust räägitud peaasjalikult Muuga sadama pärast – Beiruti plahvatuse valguses loeti üle, et Muugal on tegelikult palju rohkem salpeetrit kui Liibanoni pealinnas, aga seda hoiustatakse tunduvalt turvalisemalt.

Möödunud nädalavahetusel peeti Maardus aga linna suurimat pidupäeva – iga-aastast sügislaata, kust tavaliselt käib läbi viiekohalise numbrini küündiv inimhulk.

Maardu oli Õhtulehe uuringule vastanud ligi 1800 inimese hinnangul Eesti vähim tuntud linnade seas kümnendal kohal.