Kommentaar

Siim Kallas | Võlg on ikka võõra oma (2)

Siim Kallas, riigikogu aseesimees, Reformierakonna auesimees, 15. september 2020, 13:17
Foto: Stanislav Moshkov
Mul on tunne, et mõned inimesed on kaotanud reaalsustaju. Üks pangandustegelane ütles hiljuti, et laenu ei ole vajagi tagasi maksta. Seesama pangandustegelane kuulutas mõned aastad tagasi, et kõige suurem õnnetus Eestile on suured Euroopa abirahad, mis laostavad Eesti ettevõtlikkuse.

Tõsi on, et rikkaks teeb meid meie oma teenitud raha. Seda ei ole Euroopa abirahad. Seda ei ole ka laenuraha.

Raha tagatiseks on töö

Kui valitsejatel on keldris kullakott, siis võib sealt seda kulda jagada, nii kuidas valitseja tahab. Aga tänapäeval ei ole raha mitte kullakott, vaid makse- ja ringlusvahend, mida majandus kasutab kaubanduses, tootmises, ekspordis. Tänase raha tagatiseks on töö. Tootmine kaubandus, eksport. Kui tahetakse rohkem kulutada, tuleb rohkem töötada.  Rohkem töötamisel on piirid. Tööviljakus, töötajate arv, töötamise aeg.

Statistikaameti rahvastikuarengu põhiprognoos ütleb, et 2040. aastaks väheneb Eesti rahvastik umbes 30 000 inimese võrra. Kui lähtuda vanaduspensionäride arvu kasvust eelmisel kümnendil, siis võib oletada, et 2040. aastaks on vanaduspensionäre 20 000 võrra rohkem. Aasta 2040 ei ole enam ilmselt minu probleem, küll aga on see minu lastelaste probleem. Nemad peavad rohkem töötama või rohkem oma teenitust riigile ära andma, et meie tänaseid kulutusi kinni maksta.

Omal ajal tahtsime me pensionisüsteemi kujundades vältida seda, mis nüüd on juhtunud. Poliitilised erakonnad teevad lubadustest tõsta pensione poliitilise kampaania osa.

Ühel arutelul riigikogus esines üks EKRE parlamendisaadik laenu teemal. Pool napist 8st minutist kõneajast kulutas ta tavapäraselt Reformierakonna sajatamisele ja laenamise ülistamisele, aga teine pool pühendas korralagedusele laenuraha kasutamisel. Aga see ongi ju probleem!

Laenamisest rõõmustavad pangad

Eesti rahval on kaks väga tabavat vanasõna. Laenuleib ja laastutuli – need ei kesta kaua. Ja teine – võlg on võõra oma. See viimane on eriti sisukas. Kelle oma on riikide võlg? Vastus on lihtne – see võlg kuulub põhiliselt rahvusvahelistele suurpankadele, mitmesugustele fondidele ja ka mõnedele riigipankadele. Maksumaksjad nuumavad neid oma laenuvõtmisega.

Pankade jaoks on riikidele laenamine imeline, täiesti riskivaba sissetulekuallikas.

Euroala riigid maksavad aastas pankadele ja igasugustele fondidele laenu teenindamise eest 226 miljardit eurot – rohkem, kui on Euroopa Liidu aastaeelarve.

Milleks anda laenu näiteks põllumajandusettevõtetele? Risk on panga aktivates kirjas 100%ga, riigilaenu paberid 0%ga. Põllumajanduses hävitab valitsus (Eestis) oma tegudega ettevõtjate maksevõime. Milleks siis laenu anda? Ilm on ka veel, nagu on.

Kahju, et Eesti rahandusminister ilmselgelt ei ole lugenud Jaak Valge suurepärast raamatut „Lahtirakendamine“, veel enam „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud Otto Strandmani tekste. Siis saaks ta teada, et selline suhtumine laenupoliitikasse, nagu oli 1920ndail aastail, sarnaneb kuidagi väga Eesti valitsuse tänase suhtumisega.

Selgituseks – Otto Strandman oli rahandusminister, kes lõpetas laenamisega laristamise ja pööras kogu poliitika stabiilse rahapoliitika suunas ning kehtestas Eestis stabiilse raha – krooni. Muide, ta tahtis eelmise rahandusministri, Georg Vesteli, raha laristamise eest vangi panna. Eks ole huvitav fakt?

Otto Strandmani seisukohad väärivad tähelepanu tänapäevalgi. Ta käsitles näiteks laenupoliitikat seoses riigi ekspordi ja impordi vahekorraga. Mida rohkem lahket laenupoliitikat, seda rohkem importi ja vähem eksporti. Mida suurem on laenukoormus, seda suurem osa eksporditulust tuleb maksta välismaistele suurpankadele.

Parun Wilhelm Wrangell, kes kirjutas Eestimaa rüütelkonna ajaloost, on öelnud, et eesti rahvas on töökas ja kainelt mõtlev rahvas. Praeguse valitsuse rahanduspoliitika ei ole eestlastele omane. See viib mõtted pigem kaunisse Kreekasse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee