Kommentaar

Toomas Alatalu | Kas Narvaga või Narvata? 

Toomas Alatalu, vaatleja, 14. september 2020, 18:55
Kasutasin minagi viiruse aega selleks, et matkata kodumaal ja jõudsin koguni kahel korral Narva. Muidugi käisin linnuses, et nii ajaloolasena kui ka aasta algul Tobago saarel käinuna kiigata kõrgelt Ivangorodi kindlust (selle viimase põhjusest allpool). Tähelepanu köitis aga hoopis linnuse ülakorrusel olev uus näitus, õigemini selle pealkiri „Kas Narvaga või Narvata?“.

Küsida võib kõike, ent ajalugu teab ühe kalda ja märksa pikemalt kahe kalda Narvat! Ehk siis – kumba Narvat silmas peetakse? Selge see, et poliitikat ja poliitilist selgitustööd saab ja tuleb teha seal, kus see võimalik ja vajalik. Narva puhul püsivalt vajalik, sest millest siis piirilinnas ikka huvitutakse ning on ju piisavalt olnud kõmu linna kuulumise ja nn äraminekukatse üle 1993. aastal.

Esimene enesemääramine

Nagu võis eeldada, siis poliitilist kõrgpilotaaži stendidelt välja ei loe. Küll aga jagub segaseid väiteid. Pika teksti sissejuhatavas osas mainitakse, et „meie riigi territoorium oli pikki sajandeid lõhestatud Eesti- ja Liivimaaks“. Minu ülikooliõpingute ajal räägiti ja ma ka ise õppejõuna rääkisin, et Tsaari-Venemaa aegu aastatel 1710–1917 olime jagatud kolme kubermangu vahel ehk siis oli lisaks Jamburgi (Peterburi) kubermangu koosseisu arvatud Narva ja selle ümbrus.

Peeter I liitis selle viimase Venemaaga veel 1704. aastal, sest toonaste pikaajaliste sõdade tulemused sõltusid teiste valitsejate nõusolekust ja mis käes, see käes. Stendidel on mainitud ka 1917. aasta detsembris Narvas ja selle ümbruskonnas toimunud rahvahääletust, mille tulemusena siirdus „koos Narvaga Eesti kubermangu koosseisu ka Ivangorod, mis oli tollal Narva linnaosa.“

Hea, et see on vähemalt mainitud. Tegelikult tasuks ikkagi selgelt öelda, et aastatel 1649–1945 oli Narva üks terviklinn ühe jõe kahel kaldal, nagu neid Euroopas ja ka maailmas on palju. Nimekaim vast Budapest. Peamine peaks olema hoopis see, et 1917. aastal peeti Narvas koguni kaks rahvahääletust. Sealjuures viimane Vladimir Lenini nõusolekul (koopiat sellest allkirjastatud dokumendist eksponeeriti veel sel sajandil Narva muuseumis) selleks, et piirkond saaks ühineda Eestimaaga.

See pole ainult meie väike teadmine, vaid suur ajalugu – need rahvahääletused olid esimesed Venemaal ja reklaamigem neid kui näidet rahvaste esimestest enesemääramistest kohalikul tasandil. Tegu oli ju uue sõnaga rahvusvahelises õiguses, millest juhindumist me täna kaitseme.

Selge see, et 1917. aastast ei kirjutata seepärast, et soovitakse vältida Stalini 1944. aasta korralduse mainimist, millega tühistati antud rahvahääletuse tulemused ja Narvas sündis kõige absurdsem olukord, st riigipiiriks sai linna läbiv jõgi ehk siis linn jagati kahe riigi vahel. Ent see on vaid osa suuremast Eesti-Venemaa piiri probleemist, mida otsustati 1920. aastal Tartus ja viimati Moskvas.

On juba ammu selge, et pole mõtet Kremliga võistelda nende ajaloo kirjeldamises – nende arusaam on teine. Sestap piisab lühidast tõdemusest, mis toimus aastatel 1944–1945 Eesti-Vene piiriga ja lasta neil edasi rääkida, mida tahavad. 

Narvas ja Narva muuseumis on aga tark kontsentreeruda 1917. aasta detsembris toimunule, mil meil oli võimalus esimesena kaasa rääkida demokraatia edendamises niisuguses impeeriumis, nagu seda on Venemaa. Sellele võiks ka lisada 1917. aasta aprillis Petrogradis antud rahvapoliitika näidisõppetund, kui mitukümmend tuhat eestlast poliitkorrektsusest õhkudes nõudsid Eestimaale autonoomiat.

Petrogradi ja Narva eestlased tegid ajalugu ning tuleb uhkeldada antud marsi, 1917. aasta 10. detsembri rahvahääletuse ja selle tulemusega. See on kõige tähtsam Narva peatükk Eesti ja rahvusvahelise õiguse ajaloos.

Erinev jutt

Täna on see kajastamata isegi tarkusteallikas Wikipedias. Eestikeelne Vikipeedia ütleb märksõna „Jaanilinn“ all, et „Jaanilinn jäi Tartu rahulepinguga Eesti Vabariigile.“ Huvitav, miks ta poleks pidanud jääma, kui kõik osapooled pidasid teda Narva linna osaks? Teiste keelte versioonides välditakse märksõna „Narva“ all kahel kaldal olnud linna mainimist ja selle toimimist, puudub aasta 1917, ent on ilmtingimata midagi segast.

Vikipeedia autorid ütlevad nii: „1945. aastal Narva jõe paremkaldal asuv Jaanilinn eraldati Narvast ja liideti Venemaa Föderatsiooniga.“ Ingliskeelses Wikipedias antakse lisatarkust: „Ivangorodi linn, mille rajas 1492. aastal Vene tsaar Ivan III, eraldati Narvast ja liideti…“. Ehk tunneks keegi tänastest entsüklopedistidest muret, et tekiks ikka üks ja kindel teadmine, mitte erinev jutt erinevates keeltes.

Tobago on aga saar Venezuela lähedal, mis 17. sajandil kuulus Kuramaa hertsog Jacobile (valitses 1640–1682). See äärmiselt ambitsioonikas saksa verd mees ehitas endale toonase Euroopa ühe suurima laevastiku, mille plaguks oli punane lipp musta krabiga keskel. Heeringate ja kilude piirkonnas eristumine missugune. Jacob muretses endale kaks kolooniat: väikese saare Gambia jõe suudmes Aafrikas ja mainitud Tobago. 

Kaupade ja ka orjade vedu kahe mainitud punkti vahel lõppes vaat et kohe, sest Kuramaad ründas ootamatult Rootsi kuningas Karl X Gustav. Jacob koos perega vangistati ja viidi laevaga 3. augustil 1659. aastal Narva. Nii on kirjas Rootsi kuninga käsku kajastavas Kelchi kroonikas. Kui Jacob aasta hiljem vabanes, olid kolooniatel juba uued omanikud.

Tänase Tobago üheks vaatamisväärsuseks on monument „ülitöökatele kuramaalastele“ ja saare Kuramaa perioodi kajastavad mitu saali kohalikus muuseumis. Tänased teatmeteosed aga väidavad, et Jacob koos perega oli aastatel 1659–1660 vangis Ivangorodis, Venemaal. Tegelikult ju Narvas!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee