Kommentaar

Tiina Tuum | Tervisi Viimsepäeva Katedraalist ehk Lõbutsemise hind 

Tiina Tuum, kolumnist, 11. september 2020, 17:45
Foto: Pixabay
Kus on alles uusi koroonakoldeid tulnud ja kui kaunid nimed neil on! Mulle isiklikult meeldib kõige enam ööklubikolle, mis sai alguse Tallinnast Viimsepäeva Katedraali ürituselt – kas pole mitte suurepärane kujund?

Lisaks Nõmme Kalju kolle, Viru kaevandus.. Tundub, nagu oleks tegu uute Eesti meistrivõistlustega, kus kummaliste sponsorinimedega võistkonnad on asunud mängu elu ja surma... või noh, praegusel juhul elu ja tervise peale.

Jääb vaid üle kujutleda koroonadetektiivide kõnesid: „Vabandage, kas teie olite Viimsepäeva Katedraali peol? Teil tuleb jääda eneseisolatsiooni.“ Kui enne oli oht, et iga su pidune lollus võib jätta mõne digitaalse jälje kellegi telefoni mälukaardile, siis nüüd piisab ohtlikuks lolluseks juba pelgalt kodust välja minekust. 

Milline pauk noortele! Kui nagunii on suhted vastassugupoolega virtuaalseks muutunud ja hea, kui keegi üldse veel märkab suudelda või – oh õõva! – seksini jõuda, siis milline saab olema tagajärg rahvastiku taastootmisele? 

Arvuti kui rasestumisvastase vahendi mõju on ammu teada ja tunda, aga mis saab, kui iga live-suhte, peo ja kohtumisega võib kaasneda batsill? Ja see pole enam see koll, millega juba teismeeast peale hirmutati ja mille saab seksides – alates klamüüdiast ja lõpetades HIViga –, vaid selle saab lihtsalt... õhust. 

Andke nimed ja aadressid!

Ilmselt peaks iga peolaua taha istudes olema valmis selleks, et oled võtnud sisse koha mõnes eriti karmis reality-show's, kus osalemine võib lõppeda letaalselt. Esialgu küll ei mängita täispanustele ehk et eluohtlikke haigestumisi on nakkuskordajaga ja kevadega võrreldes vähe, aga adrenaliinipumba paneb see korralikult tööle ikkagi. Lisaks paneb see proovile ka kodanikujulguse ja inimarmastuse.

See, mis mulle rahu ei anna, on need koroonadetektiivid ja tublid kodanikud, kes peavad oma võimalikest kontaktidest teada andma. Kas pole see taas tänuväärne samm tagasi koputamise-kultuuri suunas? Olgu muidu GDPR ja inimõigused missugused, aga elu ja tervise ees kaob meil igasugune õigus privaatsusele?

Vabade kodanike õigus liikuda vabalt ringi sai löögi juba kevadel, kui politseid hakati kutsuma eriolukorraaegsetele noortekampate kogunemistele või korteripidudele. Milline mass rahvast tahtis korraga kellegi halvast käitumisest teada anda! Rebitagu mind või neljaks, aga tunnustada ma neid Naabri-Valvesid ei suuda ja ka keel ei paindu seda valvsa kodanikujulguse näiteks nimetama.

Määritud nimi 

Meenub ühe naise jutustatud lugu. Ta oli 80ndatel ühe tüütu mehe maha jätnud, mees oli saanud sellest loost sõltumatult aasta-paar hiljem suguhaiguse ja pidanud dispanseris üles andma kõik oma võimalikud kontaktid. 

Digitaalsete kanalite puudumisel riputati nende kui võimalike suguhaigete nimed dispanseri väravas olevale stendile. Hoolimata puhastest meditsiinikaartidest, kaotas naine oma kättemaksuhimulise eksi tõttu töö ja ka lugupidamise.

Mittetubli kodanikuna tekib küsimus, kuidas elada tavaellu naastes üle see kõrvalpilk – et oi, see on nakatunu, ta oli seal peol, äkki on kontaktne, hoiame eemale. Mis takistab võimalikku nakatunut paariaks muutumast? Eriti juhul, kui ta näiteks unustas nimetatud üritusele minna või oli külalistelistis ekslikult?

Demonstratsioonid tänaval ja täpid äppides

Juba on tasahilju juttu olnud sellest, et inimesed ei kipu enam olema nii varmad kontrollidele oma kaaslaste andmeid jagama ega kipu ka ise kõnesid vastu võttes entusiasmi üles näitama. Näilise vabaduse mull digiajastul on tuumapommina lõhkenud –me oleme oma tahtest sõltumata digitaalsed täpid igas äpis. Piisab pangakaardi, ID-kaardi või telefoniga lehvitamisest ja sa oled juba kaardil. Isegi siis, kui sa pole nakkusohtlik, on sinu jalajälg veebis pikk ja lohisev.

Kevadel kaht jalga lonkava kommunikatsiooniga eriolukorra aeg ja pidevalt muutuvad ning mitmeti mõistetavad käsud-keelud, sunnid-piirangud panid juba siis vabade kodanike kannatuse tõsiselt proovile, aga peeti vastu.

Nüüd on maailmas koroonapiirangud toonud inimesed tänavale protestima ja politseinike poole rusikatega vehkima, olgu tegu Austraalia või Saksamaaga. Ei usu, et Eestis inimesed tänavale tuleks, pigem on meile omane vaikne vastalisus ja omal moel rõõmsalt edasi toimetamine.

Aga millise kolde valiks istumiseks mina ja kas ma oleks valmis kuudepikkuseks suletuseks, hirmuks ja ängiks? Kindlasti oleks, kui meediakanalid koos oma paanikanupu ja hädakraaksumisega välja lülitada.  

Uues laines pole ju kaotada midagi – kõik on juba olnud. Välja arvatud see, et teatris ja kontserdil ei köhi enam keegi. Kooli ja lasteaeda vanemaid sisse ei lasta. Reisida ei jaksanud enne, ei jaksa ka praegu, vahet pole, kas piirid on kinni või lahti. 

Kui majandus uppi läheb (mille kohta on ka vastuolulist infot), on vähesed sektorid püsti. Mis muud kui sahvrid ja salved täis ning puuriidad trimmi. Kontrollifriigid, töönarkomaanid ja seltskonnalõvid närivad muidugi küüsi, aga mis sellest. Ongi aeg ületarbimist ja korporatiivkultuuri pidurdada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee