Kommentaar

Jaanus Järs | Kuidas teha Eestist uus Šveits 

Jaanus Järs, august 2020, 11. september 2020, 17:45
Foto: Pixabay
Küsite, kuidas maal elatakse? Kulinaarselt väga hästi. Mets- ja aedmaasikad, murakad, mustikad, sõstrad, varsti pohlad. Sai põske pista ja varuda ka, eriti kui selle teise laine peale mõelda. Herned-oad ja suvikõrvitsad paisusid minu ja planeedi terviseks. Värsked kartulid muidugi, tomatid, õunamahl, kurgid. Viimaseid nii palju, et jätkub purkigi panna. Ning kurgid saaksidki rahulikult hapneda, kui poleks olnud parteikongressi.

Olen sündinud suure kongressi aastal, sealt ka mu nõrkus nende vastu. Kongress saatis Gagarini kosmosesse, kehtestas uue rubla kursi ning hõikas välja loosungi „Vperjod k kommunizmu!“. Seitsmekümnendateks pidid Nõukogude impeeriumi kodanikud elujärjelt USA-le järele jõudma, kaheksakümnendateks mööda minema ja siis juba kommunistlikku paradiisi poole marssima. Võlusõnu maaliti seintele suurelt ja hoogsa šriftiga. Tegelikkuses vahtisid 1980. keskel Marxi, Engelsi ja Lenini profiilid mornilt lõputuid poesabasid lihatükikese või sukkpükste poole.

Pärlipere nagu Wilhelm Tell

Siis impeerium lagunes, saime vabariigi ning ühe suure partei asemele mitu väikest. Needki püüdsid mind eri moodi lõbustada. „Plats puhtaks!“ hüüdis üks. „Eesti viie rikkama riigi hulka Euroopas!“ hüüdis teine. Kostis ansambli Apelsin laul „Viis viimast“ Priit Aimla sõnadega. Reibas rida, naljakas, kuigi keegi ei uskunud. Aga tõsi ta on, viie viimase hulgast saime välja, sest ütlejate palk tõusis. Siis veel „Igaühe eest!“. Tõsi mis tõsi, neilt ütlejatelt oli võimalik lisatasu eest ka erateenust saada. Ja muidugi „Eesti on uus Põhjala!“ või uus ja natuke igav põhjamaa. Sellelgi loosungil on muusikaline tagapõhi. Ülo Vinteri viis, Enn Vetemaa sõnad ning Pipi Pikksukk, kes on valmis Tori raskeveohobusele tuule alla tegema. Isegi laulupeol laulsime seda.

Uuesti tuli üks partei kokku ja arutas, kuidas võim üle võtta. Jupike võimu on neil ju praegugi, aga süües kasvab isu. Miks võimu ripakile jätta? Kui ikka uuele kaabudega eliidile noa ja kahvliga söömise selgeks õpetad, peab neil ka suund olema, kuhu marssida. Ning kurgi hapnemise vaikuse katkestas raadiost minuni kandunud värske loosung „Eesti on uus Šveits!“.

Kuna ma aasta tagasi terve nädala sealkandis veetsin, tuli igasuguseid asju meelde. Näiteks keskaegne legend Wilhem Tellist, kes Austria Habsburgide vastu välja astus ja aitas rajada Šveitsi Konföderatsiooni. 14. sajandil polnud Tellil isegi eesnime, aga lugu aina kasvas, jõudes lõpuks näidendite, ooperite ja filmideni välja, mis kõik mägilaste kangelast vormisid. Tell ei täitnud ülbete austerlaste käsku, kes ta koos pojaga vangistasid ja hukata tahtsid. Ellujäämise tingimuseks oli tabada esimese ammunoolega õuna poja pealael. Tell tõstis ammu ja vajutas päästikule.

Seda mõeldes hakkas mul silmade ees jooksma pildirida uuest Eesti Loost. Inimsoo vaenlased, kelle hulgas on kindlasti sotsid ja reformijad, aga ka ülejäänud 83% vabariigi valijatest, on Pärlipere pantvangi võtnud ja takistavad neil häid tegusid tegemast, hoiavad kätest ning jalgadest, irvitavad näkku, kui otse öelda. Higise otsaesise ja lobiseva suuga Pärlivana asetab kuldse noole paigale, tõstab ammu ja sihib hoolikalt. Nool purustab poja pealaele asetatud hapukurgi tuhandeks tükiks. Pärlinoor haarab võidukalt kuldse noole, tõstab selle pea kohale ja hüüab: „Mingem üles mägedele! Eesti on uus Šveits!“

Tulevad isegi tõmmud tänavapühkijad

Partei tahtis ka varem midagi suurt teha, näiteks euroliidu laiali saata ja koos Slovakkiaga Läänemerd Musta merega ühendavasse Intermariumisse ehk Merevahesse minna. Kohtamata vaimustusepuhangut ei Eestis ega Slovakkias, läks käiku plaan B – saagem selliseks nagu Šveitsi Konföderatsioon!

Minulgi on toppama jäänud plaan paremate hulka jõuda. Valdur Mikita pakutud tõelise eestlase omadustest on mul ainult osa – kukeseeni korjan, aga metsaomanik ei ole, murdekeelt ei räägi ning kuur pole nii mädanenud, kui vaja. Kas minu plaan B võiks olla partei suunaga ühine? Jätaks need laulva revolutsiooni veidrused sinnapaika ja pöörduks tagasi aegadesse, kus mehed olid mehed ja naised olid naised! Võiks isegi mingi kavandi teha. Pliiats kätte ja kiiresti midagi paberile!

Nii! Uus Algus! Šveitsile panid aluse kolm metsakantonit: Uri, Schwyz ja Unterwalden. Meil võiks need olla VVV: Võru, Valga ja Valmiera. Tellil on eri kantonites erinevad eesnimed: Wilhelm, Guillaume, Giulielmo ja Guglielm. Uue Šveitsi riigikeeled võiks olla eesti, läti, võru ja liivi keel. Šokolaadi Kalev juba teeb, laiendame! Mäed kindlasti sisse! Naabruses on mul Sääsküla ja Laiuse voored, need võiks natuke kõrgemaks lükata ja siis rippraudtee teha. Ära unusta aukudega juustu! Kus on lähim talu, kuhu vabatahtlikuna lüpsjaks minna, kui ukrainlased enam ei tule? Aga tulevad ikka, kui korralikult laenu võtta! Tulevad isegi nende poolakate lapselapselapsed, kes enne sõda siin tööl käisid. Tuleb isegi see tõmmu tänavapühkija, keda ma nägin Genfis, ning sillutiseladujad Balkanilt, keda silmasin Zürichi vanalinnas. Tulevad, seisavad sabas, sest tahavad näha, kuidas muinasjutt tõeks saab. Lõpuks ühinevad meiega isegi Tallinn ja Riia ning kolivad ümber suured kontorid, nagu ÜRO, Rahvusvaheline Olümpiakomitee ja muud sellised.

Plaan on valmis ja äragi vormistatud. Nüüd Pärlipere jutule. Aga nägu peab olema tõsine nagu tõelisel parteilasel. Nägu peab olema tõsine! Appi! Aidake! Nägu peab olema tõsine!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee