Aasta oli 1976. Kuu oli september. Päev (pigem veel öö) oli 19. Iraani kohal saab raketitabamuse miski kummaline lennumasin, mis pagedes jõuab lõpuks Eesti kohale ja kukub alla Paldiskis. Kui juhuslikud seenelised selle üles leiavad, algab sündmuste jada, mille tulemusel kerkib lõpuks „Paldiski tuumaobjekt“.

Tänapäeval on nõukogudeaegse kompleksi 36 hoonest järgi vaid kolm. Et praegu hoitakse seal tuumareaktorite osi, mis on demonteerimiseks piisavalt ohutud alles mõnekümne aasta pärast, ei vaidle keegi. Vandenõuteooria järgi toodi radioaktiivne materjal Paldiskisse aga 90ndatel, kui Vene sõjavägi linnast lahkus – seesama rong, mis eestlastele valvamiseks siia tuumakütust vedas, viis UFO jäänused salaja itta.

Ametlikult oli Paldiskis siiski NSV Liidu mereväe tuumaallveelaevade õppekeskus nr 93. Merega on see linn seotud olnud aegade algusest – isegi linna praeguse nime taga oli kunagi lisamärkus „sadam“: kunagine rootsipärane Rogerwiek muudeti 18. sajandil Vene võimude poolt Baltiiski Portiks ehk Balti sadamaks.

Samast sajandist pärineb veel mitu Paldiski vaatamisväärsust. Muula mägedel asus kunagi Peetri kindlus, mis legendi järgi ehitati tsaar Peeter Suure enda jooniste järgi. Tänaseks on sellest järgi veel vaid bastionid.

Iidsest Pakri tuletornist on samuti osa veel alles – 18. sajandi teisel poolel ehitatud majaka varemed on kõige ajakriitilisem Paldiski vaatamisväärsus, sest millalgi varsti neid enam pole – pankrannikut õõnestav meri on jõudnud hoone neelamise äärele. Paarkümmend meetrit eemal seisev 1889. aastal ehitatud tuletorn on aga Eesti kõrgeim – torni kõrgus 52 meetrit, merepinnast on tuli 73 meetrit!

Üks oluline märkus tuleb Paldiski kohta siia lõppu veel teha. Viimased kuu aega on Eestis olnud muudkui „Tenet“ see ja „Tenet“ too. Kas tõesti keegi ei mäleta enam, et just Paldiskis toimus suuresti Rootsi-Taani filmi „Lilja 4-ever“ tegevus?!