Kommentaar

Mart Soidro | Kas autorallile on alternatiivi? 

Mart Soidro, literaat, 10. september 2020, 12:04
Foto: TH
Mul on üks rännumehest sõber. Muidu hakkaja ja arukas mees, aga spordikauge, sindrinahk. Seetõttu olin üllatanud, kui ta mulle õhtul pärast Rally Estoniat vaimustunult helistas ja küsis: „Kas meil oleks võimalik mõnel teisel spordialal korraldada samaväärset võistlust? Samasuguse telepildi ja mastaapse meediakajastusega, mis tutvustaks Eestit?”

Jäin mõttesse. Õigemini mõtlesime koos, sest telefonist kostis tükk aega üksnes (aju)raginat. Ja siis me ohkasime endamisi. Ja ohkasime jällegi, nagu Ernst Enno luuletuses „Nii vaikseks kõik on jäänud”, sest mõlemale meenusid Otepää murdmaasuusatamise maailmakarikaetapid. Poodu majas köiest ei räägitavat, aga mälestused meie valeturakamängijatest talvisel suusapeol on visad kaduma. Muide, Andrus Veerpalu jäigi ainsaks eestlaseks, kes selle võistluse kahekümne aasta jooksul võitis (2005). Mati Alaveri kaasabil, muidugi. Aga fakt jääb faktiks: 2006. aastal käis seda maailmakarikaetappi vaatamas 22 000 suusasõpra. Kui see võistlus kunagi Otepääl veel toimuma peaks, siis suurt publikuhuvi ei julgeks ma ennustada. Kellele seal kaasa elada? Meie relvaseadus ei ole sugugi liberaalne, aga hoolimata sellest on mitu võimekat murdmaameest hankinud endale püssi ja suundunud parematele jahimaadele. Nii et unustame selle murdmaasuusatamise!

Kümnevõistluse kuldaeg

Suusatamise juurest läheb mõte kümnevõistluse juurde, kus meil on juba sajandipikkune traditsioon. 1920. aastal püstitas Aleksander Klumberg-Kolmpere mitteametliku ja kaks aastat hiljem ametliku maailmarekordi sellel universaalsust nõudval spordialal. Võitis 1924. aasta olümpiamängudel Pariisis pronksmedali. Nelikümmend aastat hiljem sai Rein Aun Tokyo olümpiamängudel hõbeda ja kakskümmend aastat tagasi tuli Erki Nool Sydney's olümpiavõitjaks.

Kui kümnevõistluses oleks au sees ka meeskondlik võistlus, siis tahaks näha, kes hetkel Eestile vastu saaks. Muidugi eeldusel, et kõik meie 8000-punkti mehed oleksid terved ja oleksid Kadrioru staadionil stardis. 

Aga oh häda! Mainekaid ja pikkade traditsioonidega mitmevõistlusi on ilma Kadrioru jõukatsumiseta juba piisavalt. Pean silmas hooaja alguse Götzise ja hooaja lõpus toimuvat Talence'i jõuproovi. Ja nende vahele peab igal aastal mahtuma ka üks tiitlivõistlus. Sel aastal isegi kaks, sest lisaks olümpiamängudele olid ju plaanis ka Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus. 

Iseenesest oleks põnev vaadata ka meie meeste omavahelist pusimist, paraku ei leiaks see suuremat rahvusvahelist kõlapinda, kui võitja punktisumma jääb kusagile 8500 kanti. Meenutan, et Götzise mitmevõistlus on toimunud 1975. aastast ja esimest korda jäi see sel aastal pandeemia tõttu pidamata. 45 aasta jooksul on kümne tuhande elanikuga Austria väikelinnas parandatud maailmarekordit koguni kolmel korral: Daley Thompson sai selle tembuga hakkama 1980. ja 1982. aastal (punktisumma vastavalt 8648 ja 8730) ning Roman Šeberle 2001. aastal, ületades esimese kümnevõistlejana 9000 punkti piiri (9026).

Talence'i mitmevõistlus on hooaja lõpus tavaliselt lahjem. Paraku pean hakkama kohe oma sõnu sööma, sest pilk protokolli kinnitab, et just seal püstitas Kevin Mayer kaks aastat tagasi 9126 punktiga praeguseni kehtiva maailmarekordi.            

Esmapilgul võib kümnevõistluse areng tunduda tormiline – ja küllap see nii ongi –, aga selle võistluse 1995. ja 1998. aastal võitnud Erki Noole nimel püsib siiani kaks rekordit: 400 meetri jooksus (46,53) ja teivashüppes (5.55).

Aga tuletan meelde, et ma ei tahtnud kirjutada kümnevõistluse arengust, vaid püstitada küsimuse: millisel spordialal oleks võimalik korraldada samaväärne võistlus nagu eelmisel nädalavahetusel toimunud ralli? Suurte alade tiitlivõistlustest peame tänu oma väiksusele suu puhtaks pühkima. Parimal juhul saame korraldada Euroopa meistrivõistluste alagrupi turniiri, nagu see loodetavasti saab järgmisel aastal võrkpallis teoks. Vabandan siinkohal ka purjespordihuviliste ees, aga tõsi on see, et niikaua kuni Eestit pole okupeeritud, pole meil lootusekübetki, et Tallinnas toimuks taas olümpiamängude purjeregatt. 

Kahju, et male pole enam sama populaarne nagu paar inimpõlve tagasi. 1972. aastal toimus Reykjavíkis Boris Spasski ja Robert Fischeri vaheline tiitlimatš, mida kerest kanged vanamehed, kes omal ajal Keresega simultaani mänginud, siiamaani heldimusega meenutavad. Praegu elab Islandi pealinnas 130 000 elanikku, siis vaid veidi üle 80 tuhande. Male maailmameistrivõistluste korraldamisega saaksime kindlasti suurepäraselt hakkama, iseasi, kas selle matši vastu oleks ka huvi. Maailm on ammu liigesest lahti, aga males on poliitine vastasseis kadunud. Huvi tekiks vast siis, kui 2013. aastast maailmameistri tiitlit hoidva Magnus Carlseni vastu astuks näiteks ... Aleksandr Lukašenka poeg Kolja. Eeldusel muidugi, et ta automaadiga Kultuurikatla mängusaali ei siseneks. 

Tuleme maa peale tagasi 

Tunnistan ausalt, et mina pole auto all nina tavotiseks ja käsi õliseks saanud ja mul pole isegi autojuhilube. Sellegipoolest olen meie auto- ja motospordil hoidnud silma peal. Ja uurinud veidi ka ajalugu.

Pea sada aastat tagasi, 23. augustil 1921 peeti Eesti esimene autode pikamaasõit marsruudil Tallinn-Rapla-Tallinn. Kokku 140 versta. Võitja sai auhinnaks kaubamaja „Merkuur” rändkarika ja hõbeilustusega piisoni härja sarve. Väärikas auhind!

1936. aastal osales Eesti võistkond „Olümpia mootorrataste tähesõidu” võistlustel ja saavutas endalegi ootamatult esikoha. Eks võistluste määrustik veidi soosis meie motosportlasi, sest punkte sai läbitud kilomeetrite eest – Tallinnast on ju Berliini pikem maa kui Riiast või Luxembourgist. Ja nii nagu Rally Estonia puhul (ajalooline etapp, ajalooline võit, kõigi aegade parim ralli) mindi võidujoovastuses ka liiale. Adolf Hitler avas 2. septembril olümpiamängud, aga samal hommikul ilmunud Päewalehes ilutses juba pealkiri: „EESTI ESIMENE KULDMEDAL!”

Juba 1933. aastal avati Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada. VII Eesti Suursõidu (1939) reklaam oli tasemel: „Kõike, mida pakub Eesti tee, leiame sellel võidusõidu rajal. Lühikesed sirgteed vahelduvad looklevate ja järskude kõverikkudega, orgudele järgnevad sillad ja kiired ning järsud tõusud mäkke. Meie suursõidu kiituseks olgu öeldud, et seda peetakse üheks parimaks maailmas, ja seda just oma mitmekesisuse tõttu” (Tiit Karuks „101 spordilugu”, lk 92).

Esimesel Kalevi suursõidul (1959) jälgis võistlusi kindlasti üle 100 000 pealtvaataja. Samal aastal valmis mängufilm „Vallatud kurvid”. Mäletate ikka, kuidas spordikommentaator (Gunnar Hololei) noomis hooletut kellasseppa (Voldemar Panso), kelle koer (Antonius, vana võrukael) kõige põnevamal hetkel ringrajale vudis? 

Ühesõnaga: meie auto- ja motospordil on pikad traditsioonid ning rallivaimustus ei tekkinud sugugi alles sajandivahetusel seoses Markko Märtini vägitegudega.

Selle kinnituseks üks poole sajandi tagune tõestisündinud lugu. Maapoiss oli juba mitme aastane. Kandis kaela, aga ei rääkinud sõnagi. Vanemad olid muidugi ahastuses. Aga ühel ilusal päeval kostus akna taga mootorimüra ja poiss muutus rõõmsaks. Näitas tähtsalt nimetissõrmega möödavuravale maanteemuhule ning teatas tähtsalt: „Sapakas!”  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee