Kommentaar

Aivar Sõerd | Laenurahaga läheb nagu tavaliselt – mis kergelt tulnud, see kergelt läinud 

Aivar Sõerd, riigikogu liige, Reformierakond, 13. september 2020, 18:56
Foto: Robin Roots
Majanduslangus jäi väiksemaks kui kevadel oodati. Majanduslanguse põhi on juba läbitud ja koroonaviiruse levik ka peagi kontrolli all. Selliste optimistlike eeldustega prognoosist võiks eeldada, et kriisi ületamiseks kulub ka laenuraha vähem kui kevadel arvati. Jüri Ratase valitsuse puhul pole mõtet seda loota. Kevadel ennustati laenukoormuse kolmekordistumist, nüüd räägitakse juba neli korda suuremast laenukoormusest kriisieelse ajaga võrreldes.

Prognoosist pole mõtet otsida vastust küsimusele, kuhu täpsemalt laenuraha kulub. Rahandusminister Helme selgitas prognoosi esitlusel, et riigikassat tulebki vaadata kui rahavoogu, kus raha läheb välja rohkem kui sisse tuleb. Kui riigikassas tuleb raha puudu, siis valatakse lihtsalt laenuraha peale. Selle aasta laenuvajadus on kolm miljardit eurot, lisaeelarvesse kriisileevenduse meetmeteks läheb sellest vaevalt kolmandik. Ülejäänu kulub lihtsalt äraelamiseks. Kuigi rahandusminister räägib, et riigieelarve on täis rumalaid kulusid, siis lisaeelarvega kulusid ei korrigeeritud. Kevadel lisaeelarvesse tehtud muudatusettepanek vähendada kasvõi minimaalselt ministeeriumite komandeeringu- ja majandamiskulusid, hääletati koalitsiooni häältega maha.

Laenuraha pole mitte tulu, vaid kohustus. Laenumiljarditega riigikassa kontol käib kaasas ka laenude tagasimaksmise graafik. Riigieelarve on järgmisel neljal-viiel aastal sügavas miinuses, laenude tagasimaksmiseks tuleb võtta uut laenu, et varasemaid kohustusi tagasi maksta. Riigi rahaline toimetulek hakkab järjest enam sõltuma laenurahast. Kõrgem laenukoormus võib kaasa tuua ka kõrgemad intressimäärad tulevikus. Samuti tuleb arvestada riskiga, et praegust soodsat laenu tuleb tulevikus tagasi maksta mitte nii soodsa laenuga. Samal ajal võib siis laenuraha vaja minna hoopis muudeks hädavajalikeks investeeringuteks.

Sellepärast tulekski laenuraha kasutada vaid kindlatel eesmärkidel - investeeringuteks, innovatsiooniks, teadustegevuseks, reformideks. Tegevusteks, mis ei loo heaolu mitte ainult tänaseks päevaks, vaid toovad tulu tulevikus.

Tänavu märtsist kuni augustini võttis rahandusministeerium laenu 2,86 miljardit eurot. Majandusprognoosi seletuskirja andmetel kulub tänavu lisaeelarve toetusmeetmeteks 810 miljonit eurot. Selle sees on vaid näpuotsaga investeeringuraha. Aga kuhu lähevad ülejäänud 2 miljardit eurot? Võimuerakonnad seda tunnistada ei soovi, aga me teame, et tänavuse laenupaketi põhiosa läheb lihtsalt jooksvate eelarvekulude katteks, sealjuures ka ametnikele palkade ja tulemustasude maksmiseks ning võimuerakondade valimislubadustega seotud kulude katteks. Põhiliselt saame rääkida eelarve püsikuludest, mida tänavuse riigieelarve puhul laenurahaga kinni makstakse. Püsikuludel on omadus kanduda edasi ka järgmiste aastate eelarveridadele. Need makstakse kinni juba uue laenurahaga järgmistel aastatel.

Headel aegadel laristati ja prassiti

Selleks, et paremini mõista tänast eelarveseisu, tuleks põgusalt vaadata, mis juhtus paaril eelmisel aastal. Mäletatavasti 2019. aasta kevadel, peale viimaseid riigikogu valimisi, “avastas” Jüri Ratase uus valitsus “ootamatult”, et 2018. aasta riigieelarve puudujääk tuli mäekõrguselt suurem kui eelarvet kokku pannes olema pidi. Eesti riigieelarve baasseadus kohustas sellise puudujäägi ilmnemisel parandama riigieelarve seisu nii 2019. aasta kui ka koostatava 2020. aasta riigi eelarve osas 0,5 protsendipunkti võrra SKP suhtes aasta kohta.

Eelarveseisu parandamine tähendab, et oleks tulnud leida täiendavaid tulusid või vähendada olemasolevaid kulusid või mõlemat korraga. Kumbagi aga ei tehtud, tehti veidi silmamoondust ja paar raamatupidamise trikki, et eelarve paberil ilusamaks joonistada. Rahandusminister Helme selgitas asja järgmiselt: “Siin on kulude ajatamisi, mingisuguseid tegevuste edasilükkamisi ja eurorahade ümbertõstmisi, seega lai arsenal asju, mis iseenesest kärpeid kaasa ei too”.

Asendustegevuse tulemused selgusid värskest rahandusministeeriumi majandusprognoosist. Kui seaduse järgi oleks eelmise aasta riigieelarve struktuurne puudujääk pidanud olema mitte rohkem kui 0,7 protsenti, siis tegelik puudujääk tuli 2,7 protsenti SKPst. Nii nagu spordis öeldakse, latt seati nii madalale kui võimalik, aga ka see joosti maha. Kulude kasv oli hoogne, ületades suurelt Euroopa Komisjoni poolt eelarve ülevaatusel soovitatud nominaalset kulude kasvumäära. Samal ajal aga nagu teame, tuli majanduskasv eelmisel aastal tunduvalt suurem, kui eelarvet koostades teada oli. Juba eelmisel aastal emiteeriti esmakordselt lühiajalist võlakirja selleks, et eelarve jooksvaid kulusid katta. See kõik juhtus ammu enne koroonakriisi ja ajal, kui majandus õitses ja kasvas.

Õige hetk teha ära eelarverevisjon

Jüri Ratase valitsus laristas headel aegadel eelarvekuludega, tantsiti ja prassiti keset toredat kasvuaega, samal ajal kui oleks pidanud heale ajale kohaselt varusid salve koguma, et tulevikus raskemad ajad üle elada. Nüüd on need rasked ajad käes, riigi rahasalved on tühjad ja rahandusminister peab, kaabu näpus, minema väljastpoolt laenuraha küsima.

Praeguselt koalitsioonilt pole mõtet oodata eelarvepoliitika vastutustundlikumaks muutumist ka järgmise aasta eelarve puhul. Paari nädala pärast, kui uus riigieelarve riigikogule üle antakse, saame kuulda ja näha millise rammusa vorsti võimuliidu osapooled laenurahaga üles turgutatud eelarvest välja tõmbasid.

Viimaste aastatega üles paisutatud eelarvekulude ülevaatamine ei saa tabuteema olla ka kriisi ajal. Pigem vastupidi, praegu on õige aeg ära teha ammu lubatud eelarverevisjon. Riigieelarve pidi olema täis üleliigseid kulusid ja tegevusi, mis on kunagi sinna sisse pandud, aga on tänaseks oma aktuaalsuse kaotanud. Nüüd on küll viimane aeg küsida, kuidas lubatud eelarverevisjon edeneb. Laenuraha arvel ei saa pikalt liugu lasta. Laenurahaga on nagu tavaliselt: mis kergelt tuleb, see ka kergelt läheb.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee