Kommentaar

Jaanus Nurmoja | Kodanikupalk võtab tühistamiskultuurilt relvad 

Jaanus Nurmoja, kodanikupalga eestkõneleja, 9. september 2020, 19:01
Foto: Julia Vakina
Katrina Indianal on peaaegu õigus. Tema algatatud Alari Kivisaare vastane petitsioon andis tõesti hoogu diskussioonile. Aga mitte niivõrd rassismi* üle, nagu ta paistab näha tahtvat, kuivõrd tühistamiskultuuri ja sõnavabaduse olukorra üle. Pole tähtis, kas algataja sellise võimalusega vähemalt arvestas või oli see hoopis ettenägematu, et mitte öelda soovimatu tagajärg. Igal juhul on põhjust talle tänulik olla ning pidada petitsiooni kõigi detailide kiuste isegi teeneks Eesti ühiskonna ees.

Pole ime, et raadiomehe kangutamise katse üle avaldasid pahameelt needki, keda oleks väga keeruline kahtlustada kas rassismilembuses või siis armastuses allapoole vööd võllanaljade vastu raadioeetris. Probleem polnud ju petitsiooni hoiakutes, vaid selles, mida nõuti ja pehmelt öeldes ebaeetilises viisis, kuidas nõudmist põhjendati. See kõik nägi välja mitte pelgalt rünnakuna sõnavabadusele, vaid üldse pahaendeliselt tuttavlikuna ning pani vähegi ajalugu tundvates peades plärisema häirekella ja silme ees vilkuma aastanumbri 1950. Teadagi – kahe nõiajahi (algus)aasta. Üks USA-s, teine Eesti NSV-s.

Oma põhimõtete pärast ei pea nälgima

70 aastat hiljem peame tõdema, et ikkagi on üksjagu inimesi, kes tahaksid näha “päid veeremas”, kui kellegi seisukohad või küsimused ei meeldi. Ja eks neidki, kes pelgalt “märgilistel põhjustel” eelnimetatutega kaasa lähevad. Kuid pole halba ilma heata – vähemalt teame nüüd, millise taudi vastu vaktsiini vajame. Ning sellest tulenevalt oleme õigustatud küsima, mis see vaktsiin peaks olema.

Näiteks kodanikupalk, on mul vastus varnast võtta.

Otsest kaitset on sellelt vast palju loota, aga mõningaid tagajärgi peaks ära hoidma küll. Päästevestina vaesusesse uppumise vastu hoiab kodanikupalk ära ka inimese sotsiaalse surma ning lõppkokkuvõttes tugevdab tema selgroogu. Sõltumata tema positsioonist karjääriredelil. Ka näiteks linna asutuse juht, kes muidu ehk kardab, et kui ta võtab tööle inimese, kes on eelmisel päeval küsinud peaministrilt midagi “sobimatut” ja äkki tõlgendatakse seda demonstratiivse ebalojaalsusena tööandjale (loe: võimuerakonnale) koos sellest tulenevate tagajärgedega, võiks end sel juhul kindlamalt tunda.

Kui siis mõni inimrühm “võtab ette järjekordse Alari Kivisaare ja asub teda lõhki kiskuma” (Lauri Vahtre, PM 6. august) ning too vallandataksegi, siis sellega “tühistajate” võit ka piirdub. Kes püüab saavutada tema täielikku hävingut, jookseb peaga vastu kodanikupalga seina. Vaat ei ilmu, sunnik, silla alla nälga surema! Selle asemel saab vaid lõputult vaba aega, et endale uus väljund leida ja teeb sotsiaalmeedias veel kõvemat häält kui seni. Ning kui võimalik uus tööandja ütleb talle, et “võtan su tööle, aga …”, siis tänu kodanikupalgaga tagatud toimetulekule võib ta kasutada reaalset valikuvabadust ning säilitada selgroo, kergitada kaabut ja minema kõndida.

343 eurot kuus pole parem kui 2343

Muide, mis te arvate, millisel tingimusel võib tõeseks osutuda kodanikupalga idee vastaste lemmikväide, et “niisama raha saades” ei tee keegi enam tööd (ega saa näiteks 343+2000 eurot, vaid üksnes 343 eurot kuus)? Selleks peab tekkima olukord, kus kõik on vallandatud. Mille pärast iganes. Näiteks ebasobiva väljendumise pärast (sotsiaal)meedias.

Mõtteainet jätkub ilmselt lõputult. Miks mitte näiteks küsida, kas kodanikupalga kehtides oleks üldse puhkenud skandaal Aivar Mäe ümber? Või kas midagi saaks juhtuda valitsusväliste organisatsioonidega, kui need riigi või KOV tegevustoetusest ilma jäävad?

Ametlik Euroopa kodanike algatus (ECI) tingimusteta põhisissetuleku asjus hakkab toetusavaldusi koguma 25. septembril.

* – ma siiski ei väida, et arutelu rassismi üle oleks üdini halb mõte. Vastupidi– miks mitte? Näiteks rassismi mõttetusest ning selle globalistlikust, rahvusriigi ideed õõnestavast olemusest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee