Kommentaar

Katrin Pauts | Oh, kõik need auhinnad, mida ma ei saanud! 

Katrin Pauts, kirjanik, 4. september 2020 18:52
Katrin PautsFoto: Kalev Lilleorg
Mulle on hakanud tunduma, et auhind on saatana sigidik, kes on saadetud Maa peale inimsuhteid rikkuma ja madalaid emotsioone esile kutsuma. Mida head saabki tulla, kui paljude sarnaste ja võrdväärsete hulgast tõstetakse üks pjedestaalile, alandades sellega omakorda teisi? Auhindadega seotud emotsioonidest pole suurt ükski inimest kaunistav: võidurõõm, uhkus, ülbus, üleolekutunne, masendus, kadedus, kibestumus, alaväärsus.

Auhinnad on viimastel päevadel mul pidevalt meelel ja keelel. Esiteks on päevakorras üht mu elukutset puudutav Eesti Filmi- ja Teleauhindade jagamine, mille ümber käib suhtlusvõrgustikes juba paras kisa. Teiseks pani kirjandustegelase Peeter Helme kohtuasi mind mõtlema, kas, kus ja kui palju mul tasub tema kohta sõna võtta. No et ei korduks jälle loll viga, kus arvan, et ega sihukesel inimesel küll kultuuriestablishment'i enam asja pole, aga võta näpust - näiteks üks taoline tüüp mõisteti kohtus perevägivallas süüdi ja mulle tundus suhteliselt ohutu teda avalikus sõnavõtus hukka mõista.

Samal teemal

Mõne aja pärast märkasin tema nime aga kulka kirjanduspreemia žüriis ja üldse paistab teine nüüd auhindu vasakule-paremale jagavat. Oh, shit, mõtlesin šokeeritult, olen oma elu ära rikkunud, ja üldiselt vist maksab seega Helme suhtes igaks juhuks kah madalat profiili hoida, sest 2022 võib ta ju vabalt jälle kuskil komisjonis istuda (tema oli viimati kulka žüriis 2018). Vaatan, et n-ö oma inimeste ehk sobiva näo ja IQ-ga tegelaste suhtes on progressiivne kultuuriringkond vägagi andestav ja unustav.

Ega ma ju tea, kas sihukesed asjad auhindamistel üldse loevad või kas lugupeetud praegused ja tulevased žüriiliikmed neid arvamusi ja ütlemisi tähelegi panevad, aga see on auhinnajagamiste juures üks vastik aspekt - kahtlus, kas hinnatakse tõesti ainult teost või loeb kuidagimoodi ka autori isik?

Hakkad end pidevalt kontrollima, nagu muidu ei kontrolliks. Vaatad hoolega, mida ja kuidas kellelegi ütled - ega iial tea, kes su omakasupüüdlikest tuttavatest võib Messengeri-vestlusest või Facebooki-postitusest ekraanitõmmise teha ja mõjuvõimsatele isikutele edasi saata. Kui palutakse mõne kirjandusteose arvustust, mõtled kümme korda, kas tasub, või kui, siis kas maksab oma hinnangus liiga aus olla - arvustatav võib ju ühel hetkel hoopis sind ennast arvustada! Rehkendad hoolega, kes su sõbrad on ja kas liigud ikka õiges ringkonnas, sest kõikvõimalike žüriide koosseis küll aastati veidi varieerub, aga laias laastus on need puha ühed ja samad nimed. 

Kadedus kui intiimne ajuosa

Kahtlusest veel palju ebameeldivam on kadedus. Tahaks ju väita, et olen sellest puhas, aga see vale haiseks nagu junn, mida kord või paar päeva jooksul vetsupotti poetan. Kadedus on kakamise ja seksimisega täiesti võrreldav - kõik teevad, aga sellest ei räägita. See oleks justkui intiimne ajuosa, mida tasub kogu tema alastuses välja näidata ainult kõige lähedasematele ja ikka kinniste uste taga.

Nõnda siis kinnitad valjusti, et sulle ei lähe auhinnad korda, teeskled sellest maisest tsirkusest üle olemist, pobised tagasihoidlikult, et pusid siin omaette ja oled niigi õnnelik. Inimene peab ju lõppude lõpuks ise endaga rahul olema! Samal ajal toksivad näpukesed Messengeri-aknasse hoopis muud: “Mille eest see ahv küll preemia sai? Kas siis sellist odavat bulvarikõntsa meil nüüd autasustataksegi? Huvitav, kellega ta seksis, et auhind just temale anti? Miks istuvad žüriis idioodid?”

Sajatamise taga hiilib arvamus, et sa ise oled auhinnasaajast ju tegelikult parem. Vähemalt võrdväärnegi! Ainult et kuna sa auhinda ei saanud, siis keegi teine ei tea seda. Katastroof! Julgen arvata, et auhindadega praalimist ei talu ükski inimene, keda auhinnajagamised kuidagimoodigi isiklikult puudutavad, aga ka seda ei ole kombeks valjusti välja öelda. Ning arvan, et hooplejad ise teavad pagana hästi, kuidas nad oma õhkamise ja kiitlemisega teisi inimesi ärritavad - see just eesmärk ongi. Mina olen kivikuningas, teie aga s**alabidad! Ma pole oma auhinnatud tuttavategi puhul kohanud iial kedagi, kes oleks suutnud täielikult vältida torkeid stiilis “saite nüüd!” ja “küll ma alles näitasin!”

Vaevalt suudaksin ise praalimisest hoiduda, kui midagi saama peaksin - võimalik ju, et žüriid juba kardavadki, et Pautsile ei saa küll midagi anda, see ju just seda sorti, kes läheks siis tähtsusest lõhki. See võib vabalt tõsi olla! Vahepeal küll mõtlen samas, et kui saaksingi midagi, rikuks see mul teatud poosi ära - poos on mul nimelt olla cool nagu igavene ilmajääja Brad Pitt, mitte igav ja tüütu žüriisoosik Tom Hanks.

Kui saaksin auhinna, oleksin vist automaatselt uncool. Ka see on aspekt, millega peab arvestama! Auhind tõstab sind mässajastaatusest välja ja muudab terake ebameeldivalt aktsepteeritud kultuuri peavooluks. Sõna “etableerunud” ei ole minu meelest küll mingi kompliment. Kuidagimoodi pead siis ju alateadlikultki olema lipitsenud, kindlas ringkonnas meelepärane ja vastuvõetav olnud, end sobivaks painutanud, kirjutanud õigetel teemadel, silma jäänud õigetele inimestele, kellegi ootustele vastanud.

Jah, tean, et see on mul kaitseseisund - nii on mul vaja mõelda ja öelda, sest alternatiiviks oleks murtud tiivakontsuga ringi kalpsamine. Auhindadest teadasaamine on loomeinimesele nagu õnneliku süütuseaja lõpp. Oh, mäletan minagi, millise rõõmu ja hooga kirjutasin oma esimest raamatut, naiivne ja süütu hing, kel kõik need avastused alles ees. Ma ei tihka tunnistadagi, kui tihti soovin ajas sinna tagasi minna, tunda seda algaja õhinat jälle.

Auhind kui karistus

Iroonilisel moel võib auhind hoopis karistuseks osutuda ja palavalt ihaldatud tunnustuse mõrkjaks muuta. Ma ei pea silmas ainult kadedaid sõpru, kes nüüd korraga sinu rivaalid on (loomeringkonnas tavaline asi, paljud käivad omavahel läbi). Hoopis auhind ise võib sind ühel hetkel reeta, tõmmata su õndsal enesekindlusel alatult vaiba alt, nagu paistab juhtunud olevat filmi- ja teleauhindade puhul.

Mäletan elevust ja tuska (olenevalt, kas kuulusid võitjate või kaotajate poolele) esimeste EFTA-de (Eesti filmi- ja teleauhinnad) aegu - võitjad pidasid end vist küll päriselt parimateks. Aga järgmistel kordadel hakkas selguma, et auhinna võib saada igaüks ja see tundub olevat pigem n-ö poliitiline kui objektiivne otsus - igale kanalile midagi ja jälgida, et nimed väga ei korduks. Elitaarsuse asemel egalitaarsus.

See avastus ajas närvi esimesed võitjad, kes nüüd tunnevad, et nende autasu on devalveerunud. Tagantjärele tekivad ehk kahtlused - kas ma ikka tookordki olin üldse parim? Ega see ole ainuke näide. Pakun, et ka kirjanduspreemiat peavad mõnedki varasemad laureaadid allakäinuks - mis ajast jagatakse auväärseid preemiaid “kvaliteetsele ajaviitekirjandusele” või miks jäävad nominentide hulgast viimasel ajal need kõige suuremad ja tuntumad nimed üldse välja? Kui ka siin kehtib põhimõte, et ühed on juba küllalt saanud ja tunnustame nüüd teisi, siis kui tõeline ikkagi on nõndamoodi tekkinud pingerida? On tegu halastus- või ergutusauhindadega, tasu või krediidiga?

Loomeinimene võib ju sisimas teada, et tegemist on alati subjektiivse valikuga, mis oleneb žürii koosseisust, liikmete isiklikust maitsest, jumal teab, mis juhusest (näiteks ühe mulluse nominendi olla žürii esimees avastanud ainult tänu raamatukokku sisse astumisele, muidu poleks see ilmselt tema teele sattunudki). Aga kõik ju tahaksid mõelda, vähemalt oma võidu korral, et see on aus nagu spordivõistlus - kui Usain Bolt jooksis maailmarekordi, siis vaieldamatult nii ka on!

Kui lugesin Maarja Kangro “Minu auhindu”, olin pettunud, sest lootsin sealt rohkem eneseirooniat ja kangrolikku teravust, aga see teos oli siiski üsna pehme. Eks ta ole - auhindade suhtes irooniline ja üleolev saabki olla vaid see, kel neid veel pole. See üks süütus on minul veel alles, iseasi, kui õnnelikuks see teeb. Kahtlen küll, kas auhinnaõnnestki kauaks jätkuks, loometee olgugi üks igavene rahutus ja vaevade rodu.

Samal teemal

04.08.2020
VIDEOD | Eesti filmi- ja teleauhindade galal võeti staarid pihtide vahele ja tehti nalja „Teneti“ üle
04.08.2020
ÕL VIDEO | „Tõe ja õiguse“ režissöör Tanel Toom: filmi kirjutades ei mõtle ma absoluutselt sellele, kas see saab edukaks