Kommentaar

Kaisa Sein | Kui surra, siis võimalikult loomulikult ja väärikalt (2)

Kaisa Sein, vähihaige, MTÜ Meeta juhatuse liige, 2. september 2020, 16:54
Foto: Tiina Kõrtsini
Mulle kui vähihaigele tundub, et terved inimesed ei peaks rääkima haigete eluküünla kunstlikust kustutamisest, aga teisalt võiks lõpetada ka inimeste vägisi ravimise ja kunstliku elushoidmise, kui sellel pole enam mingit mõtet.

Mul on vähk, täpsemalt rinnavähk. Veel täpsemalt neljanda staadiumi, siiretega ehk metastaatiline rinnavähk. Viies staadium on juba mulla all. Olen ka metastaatilise rinnavähi patsiente esindava ühingu MTÜ Meeta asutaja, suhtlen palju teiste sama diagnoosiga inimestega. Läinud sügisel avaldasime raamatu „Me armastame elu!“, milles kõnelevad juba lahkunute omaksed, haiged ise ning nende lähedased, aga ka arstid ja haiglaõed. Olen näinud inimeste hääbumist, ka meie raamatus kõnelnud haigetest on Kerttu-Kaisa ja Laura nüüdseks surnud – Laura nägi enne trükkiminekut raamatu elektroonilist versiooni, Kerttu-Kaisa jõudis esitlusele ja kuigi juba kuhtuva jõu tõttu ratastooli aheldatud, esines väga südamliku sõnavõtuga.

Varasem lahkumine poleks ilusam

Miks on raamatu pealkiri „Me armastame elu!“? Sest seal kõnelnute üks ühine järeldus on see, et raske haigus on õpetanud meid elu ja iga hetke hindama rohkem kui eales varem enne diagnoosi saamist. Jah, isegi niivõrd raskest ja lootusetust olukorrast on inimesel võita. Surm on osa meie elust, ta on meie lähedal ja võib tulla rutem, kui me eeldame.

Viimasel ajal on ajakirjanduses leidnud taas koha lood, milles kõneldakse nii patsienditestamendist, abistatud enesetapust kui ka eutanaasiast. Europarlamentäär Yana Toom kutsus Delfis seoses oma isa traagilise hääbumisega otsesõnu üles eutanaasiat seadustama.

Kahtlemata on inimese kustumine raske ja seda sugugi mitte alati niivõrd tema enda, vaid eelkõige lähedaste jaoks. Eriti koormavaks muutub suremine siis, kui haige peab hakkama kulutama oma vähest energiat masenduses omaste lohutamiseks. Kas need inimesed, kelle hääbumist mina nägin, võinuks surra varem või kuidagi väärikamalt, kui see lõpuks juhtus? Arvan, et nad surid vägagi väärikalt ja lahkumise kunstlik ettepoole toomine poleks seda kõike vähimalgi määral ilusamaks muutnud.

Meil on tegelikult võimalik surra väärikalt ilma, et peaksime mõtlema eutanaasiale. Julgen kahelda, kas eutanaasias on ülepea midagi väärikat. Valuravi on Eestis tegelikult heal tasemel, möödas on ajad, kui inimene pidi piineldes ja röökides morfiumi anuma. Hoopis omaette küsimus on patsienditestament ehk õigus soovida, et parandamatult haiget või surmavalt viga saanud inimest teda piinates iga hinna eest elus ei hoitaks. Meditsiin areneb iga päevaga ja nii ka elus hoidmise võimalused. Nii nagu meil on põhjust loota, et terved inimesed ei räägiks haigete eluküünla kunstlikust kustutamisest, võime tahta sedagi, et inimest vägisi ja kunstlikult elus ei hoitaks, kui see pole mõistlik.

Me võiksime vältida inimese eksistentsi ja selle lõpu käsitlemisel üleliigset tehnoloogilisust ja eelistada võimalikult loomulikke lahendusi. Kõikjal räägitakse ju praegu loomulikkusest ja looduslähedusest, olgu see toit, elulaad või lapse sünnitamine – miks peaks surm olema kuidagi vähem loomulik?

Arstid oskavad otsustada

Mind häirib mõnevõrra see, et täiesti terved inimesed arutlevad eutanaasia üle, justkui oleks tegu intellektuaalse mõtteharjutusega. Ülalnimetatud raamatus kõnelnud naised seda ei teinud, pigem lootsid nad elada nii kaua kui vähegi võimalik. Kasvõi selleks, et näha oma lapsi kasvamas. Kerttu-Kaisa ei keskendunud mitte surma lõplikkusele, vaid just nimelt selle saabumise määramatusele. Määramatus andis talle lootust elada päev päeva haaval kauem. „Äkki näen sedagi, kuidas keskmine laps kahe aasta pärast kooli läheb?“ küsis Kerttu-Kaisa.

Kahjuks ei näinud, aga küllap andis lootus jõudu ja nii elas ta pärast raamatu tarbeks antud intervjuud veel pool üliväärtuslikku aastat. Muide, juba mullu aprillis oli Kerttu-Kaisa seisund nii raske, et arstid talle enam kauaks elulootust ei andnud. Arvati, et heal juhul jaksab ta elada veel paar nädalat. Aga nagu Kerttu-Kaisa ka ise kinnitas, ei tekkinud tal hetkekski loobumise tunnet. Nii juhtuski ime ning ta sai peaaegu aasta väärtuslikku lisaaega. Kui inimesel on, mille või kelle nimel elada, siis tahab ta elada! 

Üks mu lähedane, kes pole küll vähihaige, käis operatsioonil, mille tüsistuste tõttu tuli ta viia 20 päevaks kunstlikult koomasse. Kopsud ja neerud ei töötanud enam ning minul puudus usk, et ta sellest olukorrast välja tuleb. Kui teda koomast välja hakati tooma, näis, et sel inimesel pole enam mõistust. Ta muutus kurjaks, vägivaldseks, arstid võrdlesid seda deliiriumiga. Väga raske oli seda kõrvalt vaadata, see ei olnud enam sama inimene. Varem oli too mees sageli märkinud, et ei soovi kunagi haigena teistele kaela peale jääda, ennem paneb enda elule ise käe külge. Võib-olla, kui tal olnuks ka patsienditestament, lõppenukski teekond kunstlikus koomas. Praeguseks on mees operatsioonist taastunud ja oma vanusele kohase terviseseisundiga inimene, kes ei ole kellelgi kaela peal, vaid saab ise hakkama.

Inimese elu on keeruline ja habras, tihti ei mõista selle dünaamikat ja potentsiaali isegi arstid, rääkimata tavalisest inimesest. Kas ja kes siis peaks hakkama haige elu ja surma üle otsuseid langetama, kui ta ise seda ei suuda? Sellist voli pole kellelgi peale arstide. On loogiline, et kui mingit lootust pole ja patsient on juba vegetatiivses seisundis, pole vaja aparaate käigus hoida. Või kui inimese elus hoidmine põhjustab talle ainult kannatusi. Kuid kas sellise otsuse tegemiseks on üldse vaja patsienditestamenti, võib-olla piisaks lihtsalt arstide hinnangust ja tervest mõistusest?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee