Kommentaar

Ene Pajula | Mammi on kindel, et Eesti on kõigi võimaluste maa 

Ene Pajula, ajakirjanik, 25. august 2020, 18:44
Pärast Jätkupäeva küsisid õige mitmed mammi lugejad, et mida tema arvab Sveta Grigorjeva sõnavõtust presidendi roosiaias. Mammi arvab, et laias laastus oli kõne täiesti omal kohal. Yana Toom oli küll seda meelt, et president Kaljulaid pöördus oma kõnes vaid eestlastest kodakondsete poole, mis võibki olla tõsi, aga ta, s.t. president, tegi midagi hoopis paremat – ta kutsus rääkima ühe teistsuguse emakeele ja päritoluga inimese. See oli vist esimene kord, kus mitte-eestlaste esindajale anti nii kõrge tribüün. Kuigi, tema perfektset eesti keelt arvesse võttes võib vabalt olla, et Lasnamäe enamus teda enda esindajana ei tunnista.

Ega mammigi praeguse valitsusega alati ühel meelel ole, aga kui tema oleks Sveta, siis oleks ta seda tribüüni kasutanud natuke teisiti. Sveta kinnitas, et Mart Helmel pole põhjust muretseda, sest Eestis ei saa lihttöölise peres üles kasvanud müüjatüdrukust peaministrit, eriti veel siis, kui tema nimi on Maša, Vera või Sveta ja kui nad on pärit Lasnamäelt, Sillamäelt, Kohtla-Järvelt, Valgamaalt, Narvast, Elvast, Põlvast, Võrumaalt, Otepäält. Kuna mammi arvab, et Mardil on endiselt põhjust muretsemiseks, siis oleks tema rääkinud hoopis sellest, et Eesti on kõigi võimaluste maa – tegelikult ka – ja julgustanud vene tüdrukuid mitte lihtsalt suurelt unistama, vaid oma unistuste täitumiseks midagi ka reaalselt ette võtma. 

Hala, et kui sinu nimi on Maša või Sveta, siis ei jõua sa niikuinii kaugemale Kilingi-Nõmme Maxima poe kassast, ei vii kuskile. Muidugi ei saa kõigist müüjatüdrukutest presidente, sest Eestile on teadagi kombeks üks president korraga, aga mis siis lõpuks müüjaametiski nii väga põlgusväärset on? Kuidas me üldse ilma nendeta hakkama saaksime? Poodides on küll järjest rohkem iseteeninduskassasid, aga päris ilma inimesteta seal veel toime ei tulda. Mammil pole aimugi, kuidas aristokraatlik perekond Helme oma kaubad poest kätte saab – võib-olla kulleriga või on neil majapidajanna, kes poes käib – aga kuni kõik kauplused pole viimseni automatiseeritud ja robotiseeritud, seni võiks müüjatesse suhtuda pisut suurema lugupidamisega.

Ise tuleb tahta

Mis puutub sellesse, et Mašal ja Svetal pole mingit lootust, siis mäletatavasti ei puudunud palju, et Eesti presidendiks oleks saanud läti-vene juurtega Marina, kelle isa oli bussijuht. Selles, et ta lõpuks siiski presidendiks ei saanud, polnud põhjuseks tema päritolu ega sugu, vaid lihtsalt mitmete halbade asjaolude kokkulangemine. Ent see pole takistanud tal olla Eesti suursaadik mitmes suurriigis, töötada kõrges rahvusvahelises ametis ning olla praegu Euroopa Parlamendi liige.

Mammil on ikka väga karvane tunne, et võid eestlasest rikkuri tütrena kasvada üles Viimsi villas, käia Tallinna peenimates koolides, aga sinust ei saa ikkagi iluuisutamise maailmameistrit, paganinit ega einsteini ning ammugi mitte Eesti peaministrit. Mammi mäletab ühte ammust kõnelust ühe kunagise populaarse telemehega, kes arvas, et mis mammil viga, tal oli kodus mitu tuhat raamatut, aga temal, kes ta kasvas maal kolhoosnike peres, polnud muud kirjasõna peale kalendrite. 

Mammi meelest oli tegu ülekohtuse süüdistusega, sest tema vanematel polnud miskeid mõjukaid töökohti, mis sellest, et nad raamatuid lugesid. Toda reporterit seevastu ei takistanud miski pärast Lihula keskkooli lõpetamist minemast rajoonilehe toimetusse ja ennast sinna tööle pakkumast. „Kirjutada oskad?“ oli küsitud. „Mitte halvemini kui Juhan Smuul,“ oli ta vastanud. Julge hundi rind on rasvane, ta võeti katseks tööle, aga juba umbes poole aasta pärast kutsuti ta ühte Tallinna suurde päevalehte. 

Samas oli mammil üks kursusekaaslane, kelle isa oli päris kõrge parteifunktsionäär, aga kes kurtis pidevalt, et isa ei leia talle üheski toimetuses väärikat töökohta. Lõpuks ta kuskile kirjade osakonda ikka sai, aga sealt edasi enam mitte. Millega tahab mammi öelda, et kui sinust endast asja ei ole, siis ei aita vanemad, rahvus, sugu ega isegi mitte formaalne haridus.

Mammi guugeldas huvi pärast ega olnud üllatunud, et päris mitmed Eesti naisministrid (meestest rääkimata) on sündinud ja üles kasvanud väikelinnas või lausa külas, nagu näiteks Põltsamaal, Tootsis, Kärus, Vinni-Pajustis, Türil, Orissaares, Kohtla-Järvel ja president Rüütel kogunisti Laimjala vallas Pahavalla külas. Kõik nad on pärit päris tavalisest perekonnast, kust mujalt. Eestis ei ole seisuslikku ühiskonda – pole kunagi olnudki, kui nüüd Helmed just algust ei tee. Ka Kersti Kaljulaid, kes sündis küll Tallinnas, kuigi mitte Lasnamäel, kuid kes kasvas vägagi kitsastes oludes ja kui ta just müüjatüdruk pole olnud, siis kolhoosi kaalikapõllul on ta suure tõenäosusega kõplamas käinud küll.

Milleks kibestuda?

Eesti pole praegu ega ole kunagi olnudki ksenofoobne. Kõik, kes Eesti vabariiki kalliks peavad, teavad, et meie iseseisvusmanifest oli suunatud kõigile Eestimaa rahvastele. Oleme harjunud elama teistega kõrvuti ning see on teinud meid ainult tugevamaks.

Jah, päris tingimusteta me teistsuguseid just ei armasta, aga lugupidamine saabki olla ainult vastastikune. Kui inimene on eestikeelne ja eestimeelne, siis pole probleemi. Eestis on omaks võetud nii Tanja Mihhailova, Anna Levandi ja Konstantin Vassiljev kui ka Dave Benton, õde-venda Ashilevid, Stefan ja Sissi. Selle peale, et Igor Gräzin ja kuulus teletohter Viktor Vassiljev on vene päritolu, vist keegi enam ei tulegi. Kas keegi kujutaks ette Eesti elu ilma David Vseviovi või Aleksei Turovskita või teiste Eesti kultuuri jaoks oluliste juutideta nagu Eri Klas ja Eino Baskin? 

Tallinna linnapea on korea juurtega Mihhail Kõlvart ja kuskil pole öeldud, et ühel päeval ei võiks meie peaministriks saada Jevgeni Ossinovski või miks mitte seni veel tundmatu Maša või Sveta. Aga jah, loomulikult peab ta seda tahtma, peab selleks valmistuma ja otse loomulikult peab selleks olema eeldusi, nagu mistahes tööks. 

Mammi ei saa aru, kust võttis Sveta väite, et vene tüdrukutel puudub ligipääs haridusele? Eestis on kõigil ligipääs tasuta haridusele kuni ülikooli lõpuni välja ja vähemalt seni on koolide tase Lasnamäest Otepääni olnud üsna ühtlane. Tõsi, vene koolide tase olla pisut madalam, nii et kui Eesti vabariigi valitsusi milleski süüdistada saab, siis selles, et pole juba kolmkümmend aastat tagasi, nagu venelased ütlevad – raz i navsegda* – vene koole kinni pandud ja vene lapsi eesti koolidesse õppima sunnitud. On lastud neil rahus oma mullis elada ja oma valikuid teha, neid selle eest kuidagi hukka mõistmata. Nii ei saagi mammi päriselt aru, kust tuleb Sveta kibestumus?

Mammi oleks tema asemel öelnud hoopis, et vaadake mind! Mul on magistrikraad Tallinna ülikoolist ja ma olen täiendanud end Prantsusmaal, minust on saanud tunnustatud tantsulavastaja ja minust on saanud eesti luuletaja. Minu Lasnamäe päritolu pole mind selles takistanud. Jah, ma oskan eesti keelt. Ilma selleta ei saa. Nii ma siis soovitangi teile, venekeelsed lapsevanemad – kui tahate, et teie laps oleks Eestis edukas, pange ta eesti lasteaeda, pange ta eesti kooli. Keeleoskus leiba ei küsi, aga nagu venelased hästi teavad – jazõk do Kieva dovedjot.**

Eesti keele oskus on tingimus, millest siin, Eesti maakamara peal, taganeda ei saa ega taganetagi.

*korraga ja igaveseks

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee