Kommentaar

Toomas Alatalu | Valgevene: revolutsioon jätkub samm-sammult 

Toomas Alatalu, vaatleja, 24. august 2020, 18:13
Foto: Teet Malsroos
Kui üritada Valgevenes toimunut periodiseerida, siis 9. augustil oli nii viimane valimispäev kui ka revolutsiooni algus ehk algas avalik võitlus võimu pärast. Praktikas nägi see välja kui oma võitu kuulutavate opositsiooni esindajate halastamatu peksmine ja 6700 inimese arreteerimine miilitsa ja julgeolekujõudude poolt. Seda kolm õhtut järjest, mis kokkuvõttes andis praegu kriisi sisu – võimude enneolematu vägivald vastasleeri kallal, mis viimase võitlustahet ei murdnud (valget kandnud naiste solidaarsus/halastusketid juba 13. augustil) ja pani liikvele ka need, kes esialgu eelistasid olla pealtvaatajad (streigid ja streikimislubadused 14.augustil). 

14. augustil tehti teatavaks ametlikud ehk selgelt kallutatusest (80:20 Lukašenka kasuks) kõnelevad valimistulemused, mis andsid kriisile hagu juurde. Opositsioon jätkas toimetamist tõusujoones – Leetu laste pärast deporteeritud/pagenud Svetlana Tsihhanovskaja sai vapustusest üle ja hakkas uuesti juhtima, teade koordinatsiooninõukogu loomisest jne.

Lukašenka reziim, kes oli teadlikult (karistustehnika toodi tänavatele veel 9. augusti lõunal) jätnud algul ruumi oodatud protestimiseks, et siis mužikkide kombel jõuga kõik maha suruda, lõpetas neljandal päeval vägivallatsemise. Julmalt öeldes oli töö õnneks tehtud – seda peksmist ei unustata kunagi. Olgu etteruttavalt lisatud, et nädal hiljem korraldati Minskis mitu kahetsusketti - inimesed seisid rivis keskväljakust Kuropatõ nimelise pargini, kus 1930ndatel oli NKVD hukkamispolügoon. Nagu teada, toimetasid ka siis omad omade vastu, ehkki korraldused tehtavaks tulid Moskvast.

Mineviku meenutamine on siin omal kohal, sest pärast „valimistulemuste“ avaldamist ilmus välja ka Lukašenka, kes jagab alati toimuva kohta kamaluga  ajaloolis-poliitilisi hinnanguid, mis kõik langevad üksüheselt kokku Kremli propagandaga Vene-Poola-Leedu suhete ja teise maailmasõja päevil toimunu asjus. Tasub mäletada, kuidas täpselt samasugune propagandasõda mängiti 2013.-14.a maha Ukraina vastu, kus järsku olid mängus „uued“ huntad, fašistid, kollaboratsionistid ning mõistagi ka NATO. Täna õnnistab Lukašenka täpselt sama jutu ja märksõnadega Valgevene opositsiooni ja rahvast.

Peamine oli mõistagi selles, et võimu uudistes võtsid 15.-16. augustil peakoha sisse Lukašenka telefonikõned Putiniga, millele tuginesid ka batka sõidud tehastesse, kus teda nii vilistati kui ka kuulati. Igal juhul tähistas see viimane klassikalise kaksikvõimu tekkimist, mille võimupoolseks tähtsamaks vormistuseks oli vana/uue Galovtšanka valitsuse ametissepanek 17/19. augustil. Sellest veelgi olulisemaks tuleb aga pidada tõika, et kui Valgevene teleraadiokomitee personal ühines 17.augustil protestiva opositsiooniga, toodi n.ö puuduvad ajakirjanikud lennukitel kohale Moskvast ja need alustasid tööd 2 päeva hiljem.

Ei suuda meenutada ühtegi teist niivõrd totaalset ja välismaist info- ja propagandaasutuste ülevõtmist revolutsiooni haripunktil. Fakt, mis ei sega Kremlit, k.a. Putinit jätkuvalt kinnitamast, et keegi ei tohi sekkuda Valgevene siseasjadesse. Peamine on mõistagi see, et antud ülevõtmisele pole reageerinud ei rahvusvahelised ajakirjanike ühendused ega ka Europarlament ja Euroopa Nõukogu, kus meedias toimuvat ju eriti hoolikalt jälgitakse. Paraku – nagu nüüd leiab kinnitust – vaid teatud riikide ja valitsuste puhul.

Kogu eelmine nädal kulges Valgevenes kaksikvõimu kontuuride tingimustes. Jäme ots oli mõistagi valitsuse käes, ent opositsiooni kogunemised laupäeval-pühapäeval ja üle kogu riigi kinnitasid püssirohu säilimist. Eks ikka selleks, et võim muutuks. Tasub mäletada, et Lukašenka ise on kinnitanud valmisolekut muuta põhiseadust ja panna see rahvahääletusele, millele mõistagi järgneksid uued valimised. Teisisõnu – kui opositsiooni otserünnak ehk nõue (mis ju ka kõlas) Tsihhanovskaja presidendiks või üleminekuvalitsuse juhiks ei täitunud ja selleks polnud ka eeldusi, siis on plaan B samuti kõlanud.

Vaikne taganemine

Tagatipuks tasub märgata, et 26 aastat võimu maitsnud batka käitumine muutub järjest naeruväärsemaks. Eriti oma kolmanda poja kasutamises. Pühapäeval oli ju näha, kuidas 65-aastane isa ja 15-aastane Kolja lippasid sõjaväemundris ja kalašnikovid käes Minski keskväljakul. Tõsi, seda julgeti teha OMONi meeste selja taga ja soliidses kauguses rahvast, kes julges protestida säärase võimuri vastu. Kui nüüd lisada, et batka on Kolja kaasa võtnud paavsti juurde, ÜRO istungile ja viimati 24. juunil Moskvas toimunud võiduparaadile, siis – on ikka tõesti huvitav, kuidas muu maailma võimuladvik niisuguseid etendusi talub? Ja kui kaua talub seda, sealhulgas Kolja eputamist kindralivormis, Valgevene enda võimuladvik?

Hetkel on muidugi seis säärane, et kuna Xi Jinping, Putin, Erdogan, Maduro jt. on tunnistanud Lukašenka valimisvõitu ja Venemaa-Valgevene liitriik on reaalsus ja USAs presidendivalimised tulemas (keegi ju ei tea, mismoodi seal reageeritakse mehe mahavõtmisele), siis on batka ametis püsimine lähitulevikus kindel. Alanud nädala lõpp näitab seda, kas mujal maailmas ja nüüd ka Venemaal käivad igalaupäevased protestid saavad reaalsuseks ka Valgevenes?

Kuna viimasel kahel kuul lähevad teatud poliitprotsessid Venemaal ja Valgevenes ühes rütmis, siis tõstatan veel ühe probleemi. 17. augustil kinnitas Venemaa prokuratuur Habarovski tagandatud kuberneri Furgali kinnihoidmist novembrini. Päev hiljem pakkus Putini poolt kohale läkitatud kuberneri kt. protestijatele rahvanõukogu loomist koos oblastiduuma saadikutega. 

Söandaks selles näha mudelit ka tulevasele võimuküsimuse lahendusele Valgevenes – end häbiväärsel kombel oma rahva petmise ja peksmisega määrinud vana eliit eelistab taganeda samm-sammult ja organiseeritult. Mõistagi tuleb asjale kasuks, kui seda enda määritust neile kogu ilm meelde tuletab.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee