Foto: Erki Parnaku
Laur Uudam, arvamustoimetaja 23. august 2020 21:26
Vaevalt, et isegi venelastel on kombeks sünnipäevale kutsutuna kirsasaabastes pidulauale ronida, et seal seistes pidulistele välja laduda, mida ta neist tegelikult arvab. Või kui seda ka tehakse, siis korralikult konditsiooni viiduna. Roosiaia vastuvõtul saime Sveta Grigorjeva sõnavõtust kuulda, kui halb on Eestis elada, eriti naistel, noortel ja venelastel. Ega sellise valiku puhul muid valikuid jäägi, kui et kõigis hädades on süüdi keskealised ja vanemad eesti mehed.

Kuigi üldiselt on kombeks arvata, et toitvat kätt ei hammustata, on Svetlana Grigorjeva nimeline isik kulka kaukast suisa viieteistkümnel korral raha saanud, kokku umbes paarikümne tuhande jagu. Hoolimata jagatud rahast on tegu laiemale üldsusele kuni roosiaiani suhteliselt tundmatu isikuga. Netiotsing võimaldab siiski tutvuda elavas ettekandes LP vahendusel ka tema luuleloominguga: „vannun pühalik-patriootlikult / et oma esimese lapse saan ma / NEEGRIGA teise lapse teise / NEEGRIGA kolmanda lapse kolmanda / NEEGRIGA.“

Selge, et 32-aastane autor vajab iga hinna eest tähelepanu, olgu šokeerides traditsioonilisemat rahvast roosiaias või siis luuletades. Samas jääb segaseks, miks ainult Grigorjeva võib avalikult Eesti riiki sõimata ja progressiivsem publik oigab vaimustusest, kuid sarnase jutuga üles astuv Klenski pole endiselt parketikõlbulik ning osad suuorgani pruukijad võivad koguni kapo aastaraamatusse sattuda. Ei hakka igaks juhuks spekuleerimagi, kuidas võiks Grigorjeva käsitluses välja näha pronksimäss või vabatahtlik astumine NLiitu, kuid Propastopi retsensiooni roosiaia esinemisele loeks küll huviga.