Kommentaar

Siiri Laidla | Onu Kalmer ehk siira maapoisi jälgedes 

Siiri Laidla, kirjanik, 21. august 2020, 21:27
Kui Kalmer Tennosaare elust inspireeritud muusikali ahvatlevad reklaamid kevadel ilmuma hakkasid, oli mul kindel nõu sellest osa saada. Uurisin toimumisaegu. Autovaba inimesena saanuksin päevasele etendusele bussiga aegsasti kohale, jäänuks aega Taevaskotta põigata, sealt väike jalgsimatk Kiidjärvele teha ning järves ujudagi. Õhtune Põlva-Tartu buss sobis kojusõiduks.

Plaanisin eelmüügist piletigi osta. Siis tuli koroona. Suveetenduste toimumine muutus küsitavaks.

Kuulsuse lõiv

Nii jäi mul pilet hankimata. Tekkis rohkesti aega esmase minekuõhina tagamaade üle mõtisklemiseks. Kui palju oli selles huvi Kalmer Tennosaare isiku, tema kuulsuse ja pikantsete eluseikade vastu, kui palju tema lauldud laulude, kui palju muusikali kui lavateose vastu? Vastuste otsimine tõi esile palju mälestusi.

Valgemetsa, Kiidjärve, Taevaskoda... Lapsena sain kevadisel klassiväljasõidul Taevaskoja kaljude, Emalätte koopa ja Valgemetsa nõiamaja juurde tohutu elamuse. Need paigad said minu omaks, kus vaimusilmas sageli viibisin. Järgnesid pikad laagrisuved Valgemetsas. Kuna karge ja kiirevooluline Ahja jõgi juntsudele supluseks ei sobinud, matkasime või rongitasime ühtelugu Kiidjärve äärde ujuma.

Aastaid hiljem tavatsesin endale väikseid seenematku korraldada – rongiga Kiidjärvele, et seal sipelgarada mööda või ka kaugemal metsas ringi tuhnida, järve ääres päevitada-supelda ning loodusest kirgastununa (ja pungil seenekorviga) õhtuse rongiga koju. Raudtee lähistel polnud eksimist karta. Ikka meenus, et Kiidjärve voogudes ujus kunagi ka Kalmer Tennosaar.

Onu Kalmer... „Entel-tenteli“ laulusaate aegu olin paras mürsik, keda lastelaulud poleks pidanud huvitama. Kuid televiisor oli toonasele lapsele samasugune tõmbenumber nagu nutividinad täna.  Klarika ja Kirsti kapsarullisoenguid ja minikleidikesi ma siiski ei kadestanud. (Ega nad ise seda aega kah tagantjärele heldinult meenuta, pigem painas kuulsuse koorem.)

Meelde jäi hoopis mõnusalt isalik saatejuht Kalmer Tennosaar, kelle põlvel oleks ka ise soovinud istuda. „Entel-tenteli“ laulud kulusid pähe hiljem, siis, kui lastele päevast päeva seda defitsiitset heliplaati käiasin.

Kalmer Tennosaar oli tõesti kuul(s)us. Ei ma teadnud tema Nõukogude Liidu turneedest ega ETV töösaavutustest, kuid kui kord emaga Pärnu rannapargis jalutades märkasime Tennosaart tütre seltsis oravaid söötmas, pidi ema kuulsusega NII lähedalt kohtumisest peaaegu minestama.

Liina... Tennosaare tütar pole isaga seotud tundeid vaka all hoidnud, vaid üsna avameelselt rääkinud, kuidas tundis end tihti tõrjutuna, kelle jaoks tähtsal papal aega nappis. Küllap on ta praeguseks mõistnud, mis lõivu tuleb kuulsuse eest pere ja laste arvelt maksta ning on oma isale igas suhtes andestanud. Selle parim, suisa saatuslik väljendus on võimalus kehastada „Vanas klaveris“ omaenda vanaema.

Siiras maapoiss

Jõudsingi ringiga tagasi muusikali juurde. Hoian end sellega kursis, vaatan fotosid, loen arvustusi. Niimoodi olen seal peaaegu et kohal käinud. Kas tahaksin ka tegelikult kohal olla? Seal, kus kuuldavasti tuhat viissada inimest on tihedalt tribüünile pressitud? Olukorras, kus seitsmepealisele lohele sarnanev koroona tõstab taas pead? Kus Kiidjärve-suplus või piknik järve kaldal pole vist võimalik (ei tea, kui suur ala on seal põlispargi ja järve kaldal etenduse jaoks piiratud)?

Nüüd tuleb koht, kus viinamarjad on hapud: ah, ma ei tahagi seda tingel-tangelit näha. Kalmer Tennosaarest kui lüürilise hingelaadiga mehest, kelles ometi peidus ka marssalikepike, ei anna see lavatükk nagunii õiget aimu. Muusikat, tantsu-laulu on küll palju ja veel rohkem on parukaid. Kas ükski vaataja lahkub etenduselt pisarsilmi, saanud katarsise, mida teatrietendus peaks ideaalis pakkuma? Ei tea.

Aga tean, et Tennosaar, õigemini tema repertuaar oli mu isale, pimedale lauljale Erich Pardile oluline. Pimedate muusikute esibaritonina tuuritas ta viisteist aastat mööda Eesti rahvamaju. (Sellest kirjutab põhjalikult ajaloolane Aldo Kals raamatus „Tartu pimedad solistid 1938-1972“). Laulude valikus oli Kalmer Tennosaare (peamiselt raadios) esitatud laulud olulisel kohal. „Lucinella“, „Lilled sinule“, „Solenzara“, „Dona, dona“, lustlikud jenkad jne kõlasid mu kodus ja kulusid pähe, kui isa neid klaverisaatja abiga harjutas.

Seega on Kalmer Tennosaare isalik olemus minus kuidagi põimunud oma isaga. Olen justkui  laululaps nende mõlema põlvel. Mind ei huvita selle lembelauliku armuelu, karjääriredelipulkade tugevus või nõrkus, tutvus kosmonautidega vms. Tahan jätkuvalt uskuda siira maapoisi imidžisse. Laulja on oma elutee algusest ja emast kirjutanud nõnda: „/---/ tema, mu mullake, oli ju see, kellelt kuulsin esimesed helinad, kui ta heietas rahvaviise küll vokivurina saatel, küll küdeva ahjusuu ees... Nii me seal „Kaljumäel“ hõiskasime ööbikutega võidu, nii et lajatasid metsad ja kaljuseinad Ahja jõe orgudes.“ (Laulab Kalmer Tennosaar, Eesti Raamat 1972, lk 25).

See võib isegi imalana tunduda. Kuid mida kauem maamunal rassime, seda olulisemaks muutuvad igaühele lapsepõlvekodu ja juured, tunnistame seda endale või mitte. Ning selles kontekstis on „Vana klaver“ Kiidjärvel oluline kultuurisündmus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee