Ene Pajula, ajakirjanik 20. august 2020 20:23
Eesti vabariigi presidendi tööriistakast pole just mahukas, aga tal on seal SÕNA. Nagu iga tööriista, nii võib ka sõna kasutada erineval moel: tõhusalt või mõttetult, täpselt või lahmides, heal või halval eesmärgil, südametunnistust äratades või vaigistades…

President Kaljulaid ei võta sõna just sageli. Ta teeb seda just nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Ja oma sõnavõttudes on ta tõhus, täpne, heal eesmärgil südametunnistusele koputav ehk nagu ta ütles oma eilses kõnes: vabadus on nagu rõõm –  seda jagades ei jää endale vähem, vaid hoopis rohkem. Riik ei ole (vähemalt seni) kohelnud meid erineval moel, olgu me maailmavaade või isiklikud valikud millised tahes.

See põhimõte on olnud nii enesestmõistetav ja õige, et me ei kujuta ettegi, et võiks olla teisiti. Aga nagu rõhutas president, on praegu aeg ausalt öelda – see poliitiline kultuur on muutumas. Muutus pole enam ainult sõnaline, vaid sisuline – see puudutab riigi nimel tehtavaid otsuseid. 

Presidendile, ka varasematele, muide, on ette heidetud, et mis asja nad pidupäeval õiendavad, siis tuleb rääkida ainult headest asjadest. Aga millal veel peaks president häirekella lööma, kui mitte Jätkupäeval? Just siis on õige aeg muretseda selle pärast, mida tulevik toob. Kas oleme edasi vaba maa vabad kodanikud või koheldakse meid edaspidi valitsejate suva järgi, nagu see oli tavaline raudse eesriide taga?

Ehk nagu ütles president: meie tulevik, turvaline või vähem, ongi kõikide meie otsuste summa. Kas pole see üks tõsine järelemõtlemise koht: mida peaksime tegema, et mitte ärgata ühel hommikul Valgevenes?