Kommentaar

Einar Ellermaa | Tsilgutaja bussipeatus – väike samm, kuid tohutu hüpe kohalike inimeste jaoks  

Einar Ellermaa, vaatleja, 14. august 2020 17:30
2018. aasta novembris kirjutasin siinsamas loo pealkirjaga „Hooliva Eesti tasuta buss mingis teeotsas ei peatu”. Jutt oli ühest Võrumaa Rõuge valla ääreala bussipeatusest. Teeristis, kus külatee suubub kohalikku teesse, oli kunagi bussipeatus, aga kui lumekoristustraktor aastaid tagasi peatusetulba pikali sõitis, siis viidi kõigepealt minema post ja seejärel kadus peatus ka dokumentidest. 

Seal sõidab tasuta buss paar korda päevas ja sellega saaks kohalikud elanikud Võrus käia, poes või arsti juures või muid asju ajamas. Maantee äärde on oma kodust lähematel peredel maad ligi kilomeeter, mõnedel pea kaks kilomeetrit. Aga nimetatud teeristist bussipeatuseni omakorda veel peaaegu kilomeeter. 

Võrumaa maastik on ka väga künklik ja linnast bussi pealt tulek sisaldab korraliku mäkketõusu, mida vanal inimesel on koos poekottidega väga raske läbida. Kevadel ja sügisel on tee tihti porine ja libe ning talvel lumine ja libe. Ja maal on õhtuti täiesti kottpime. Nende seas, kellele see peatus väga oluline oli, on mitu puudega inimest ja mitu pensionäri.

Ei saa, ei tohi

Kohalike elanike palve peale bussijuhid siiski tegid kunagises peatusekohas peatusi. Kui bussiettevõtetes läksid reeglid karmimaks, hakkasid bussijuhid kurtma, et nemad ei tohi seal peatuda ega peatunudki enam. Nad kartsid pahandusi.

Niisugune raske olukord oli, mida lahendada ei tundunudki nii raske. Üks naine oli külaelanike nimel teinud taotluse vallavalitsusele, et endise Sarise bussipeatuse asemel oleks nõudepeatus, mida kasutaksid seitse majapidamist.

Taotlus sai eitava vastuse, sest kahe bussipeatuse vahe pidi reeglite järgi olema vähemalt kaks kilomeetrit. Selle uue peatuse nõudepeatuse ja eelmise peatuse vahe olnuks alla kilomeetri. Reegel oli tähtsam kui elu. Avalduse toetajad olid nii pettunud kui ka üllatunud, et bussi peatumine nende teeotsas osutus ületamatuks raskuseks.

Pärast minu kirjutist käisid samas olukorraga tutvumas ka Õhtulehe reporter ja fotograaf, vestlesid kohalikega ja tegid pika loo.

Seejärel ei kuulnud elanikud peatusest tükk aega midagi. Pessimistid arvasid, et kogu vaev oli asjatu ja reeglite vastu ikka ei saa. Optimistid lootsid, et reegleid teevad inimesed inimestele, et peatusega tegeldakse ja see tuleb. Leidus isegi arvajaid, et nii tühise asjaga ei maksa üldse ametnikke tülitada.

2019. aasta 3. mail kirjutas ühe peatusest huvitatud elaniku tütar Rõuge vallavalitsusele kirja, kus tuletas probleemi meelde ja lisas, et teema on kindlasti tuttav, kuna sel teemal on vähemalt kaks avaldust tehtud. Pöördumise autor kirjutas: „Hiljuti oli Vihkla küla inimestel järjekordne ebameeldiv vahejuhtum seoses bussisõiduga (palve peale teeotsas peatuda käratas bussijuht: „Kas te ei tea, et siin peatust pole!”. Ja sõitis edasi). Nad on pensionärid ja mitte kõige kõbusamad (vähemalt üks neist on südamehaige ega talu seega eriti koormusi), aga samas saavad endaga hästi hakkama ning käivad Võrus nii arsti juures kui muid asju ajamas, kui vaja. Nad mõistavad, et bussijuht ei tohi suvalises kohas peatuda ja seega uurin ma nende palvel, kuidas edasi tegutseda. Kui vald ei saa inimeste eest seista, siis mida saaksid need inimesed ise enda heaks teha? Kas pöörduda otse Kagu Ühistranspordikeskusse? Või on mingi muu koht?”

8. mail sai kirja autor vastuse, et pöördumine on lisatud 10. mail 2019 toimuva vallavalitsuse istungi päevakorda. Vastuskirjas oli ka info, et bussipeatuse loomine on pikk protsess, sest „uue peatuse rajamiseks peab asukoha kooskõlastama teeomanikuga. Antud juhul on tee omanikuks maanteeamet. Teeomanik esitab koos peatuse loomise nõusolekuga peatuse ehitamise tehnilised tingimused (teelaiendi ehitus jne). Maanteeameti nõusoleku korral on vallavalitsusel kohustus kohanimeseaduse § 4 lõige 1 punkt 5 ja sama seaduse § lõike 1 punkti 3 kohaselt määrata ühissõidukipeatusele nimi. Kui peatus on välja ehitatud ja nimi peatusele määratud, teeb KÜTK paikvaatluse ning seejärel on võimalik peatus lisada sõidugraafikusse. Sõidugraafikud kinnitatakse 1 kuu varem. Anname teile teada, et juhul, kui istungil vallavalitsus otsustab peatuse planeerida, võib menetlusprotsess võtta kuni kuus kuud, millele lisandub ehitustööde korraldamine.”

Kirja saanu kirjutas vallavalitsusele tänukirja. ”Suur tänu vastamast, eelkõige aga selle eest, et nüüd on tolle maanurga eakamatel inimestel lootust saada ametlik peatus!”

Tsilgutaja pilvelõhkuja

16. juunil sai sama inimene vallavalitsuselt uue kirja, kus teatati, et Rõuge vallavalitsuse 10. mai 2019 istungi päevakorras oli arutlusel tema avaldus ühissõidukipeatuse loomiseks Hurda ja Sarise vahele ja istungil otsustati planeerida peatus Tsilgutaja külla. „Järgnevalt esitame taotluse Maanteeametile (teeomanikule) peatuse loomise tingimuste saamiseks ning asukoha kooskõlastamiseks. Seejärel määrame peatusele nime ning korraldame peatuse ehituse. Menetlusprotsess võib võtta kuni kuus kuud, millele lisandub ehitustööde korraldamine.”

Eelmise aasta teine pool ja selle aasta esimene pool möödusid vaikselt, aga juba kohalike elanike lootusega. Mõned lõuapoolikud ristisid rajatava peatuse Tsilgutaja pilvelõhkujaks, arvestades asjaajamise ja planeerimise mahtu ja aega.

Sõna „pilvelõhkuja“ ei olnud sugugi halva kõlaga, vaid pigem ikka suurendas peatuse väärtust.

Ja tänavu kesksuvel ühel päeval oligi peatusetulp püsti. Uudis uskumatust võidust levis kiiresti. Mõned päevad hiljem lisandus peatusetulba külge ka sõidugraafik ning Kagu ühistranspordikeskuse lehel rubriigi „Muudatused maakonnaliinide sõiduplaanides alates 01.08. 2020” all niisugune teade: „Liin 125 Võru – Rõuge – Murati – Misso – Võru – sõiduplaani lisatud TSILGUTAJA peatus.”

Kas pole uhke asi? Ja milline suursugune murdekeelne nimi?

Tore on seegi, et ka teistele liinidele on lisatud peatusi, mis tähendab, et saab küll paindlik olla ja inimestele vastu tulla. Mis sellest, et aega läheb palju.

Kui Neil Armstrong esimese inimesena 20. juulil 1969 Kuu pinnale astus, ütles ta oma kuulsad sõnad: „See on väike samm inimesele, kuid tohutu hüpe inimkonna jaoks.”

See Tsilgutaja peatus on ka väike samm riigi ja ametite jaoks, aga tohutu hüpe kohalikele elanikele. „Tsilgutaja pilvelõhkuja” kummutas suhtumise, et „nagunii ei saa midagi teha”. Saab küll, kui tahta. Isegi siis, kui algul paistab, et seadused ja bürokraatia ei luba. Sellepärast on see peatus nagu kohalik pilvelõhkuja.