Foto: TH
Mart Soidro, literaat 13. august 2020 18:56
Ingrid Kivirähk, seitsmekümnendate aastate telenäidendist tuntud Tipp, rahvakirjaniku elurõõmus ja armastatud ema, oskab kindlasti paremini täpsustada, millal sai tema noorimast pojast klassik. Või abikaasa Ilona, kellega nad elavad juba 30 aastat õnnelikult koos ja on kolme toreda tütre vanemad. Aga kindlasti pole nad varmad seda ütlema, sest tagasihoidlikkus on teadupoolest voorus.

Arvan, et see võis olla juba siis, kui Andrus sai neljakümneseks. Nagu Mati Undistki, kui ajaleht Edasi esimest korda 1984. oma uusaastakalendris proosakirjakirjaniku 1. jaanuari sünnipäeva rahva teadvusesse tõi.

Kivirähk?

Elas sel ajal Mustamäel, oli 13-aastane nohik ja jäi klassis pikamaajooksus viimaste hulka. Aga luges hoolega raamatuid.

Lapsepõlve mängud

Intervjuus Maalehele tunnistab rahvakirjanik, et tõsised ja asjalikud mehed, olgu või 25-aastased, tunduvad ikka temast vanemad ja teadjamad. „Mina ei ole veel nii küps. Ei oska väga paljusid asju, mida täiskasvanud inimene peaks oskama – autoga sõita, remonti teha, maja ehitada” (6.08.2020).

Sõbra sisse ju ei näe, aga mulle tundub, et Andruse ideaalne maailm on tema ühe lemmikkirjaniku Astrid Lindgreni Bullerby laste maailm, kus teadupoolest oli vaid üks kuri tegelane – kingsepp Lahke. Või Väikevenna ja Karlssoni maailm, kus põnevust lisasid kaks armetut varganägu: Fille ja Rulle. Meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti tegevus paelub kirjanikku muidugi ka, ikkagi lapsepõlve süütud muretud mängud nagu vana Gren tavatses korrata. Aga selles raamatus figureerib ka onu Einar koos oma kambajõmmide Kahvatu ja Ebameeldivaga, kes tänapäeva mõistes on ju kriminaalkurjategijad. 

Aga mis me sel teemal ikka pikemalt arutame, Kivirähk tunneb ennast ka praeguses Eestis hästi. „Poliitika on kaugel, aga kui ma siin ringi käin – see on minu linn, need on minu inimesed, ma olen siin eluaeg elanud, ma tunnen end väga hästi.” See, kuidas kirjanik Tallinna tänavatel kulgeb, on muidugi omaette vaatepilt. Veel 5 aastat tagasi ei torganud ta kellelegi silma. Nüüd enam mitte. Tõsi, esimesena tuntakse ära Robin, Kivirähkide hirmkuulus koer ja alles seejärel tema tagasihoidlikkusest ja rahulolust pakatav peremees. Mõlemad on koerust täis, kuigi üks on teisest täpselt kümme korda vanem.

Samas on nende kulgemises ratsionaalsust, sest peremees on mõtestatud mees. Isegi kui armastatud kirjaniku mõnes liigutuses on esmapilgul mõtlematust, on selles kindlasti ka mõni ratsionaalne iva. Kas keegi on näinud Andrus Kivirähki tormamas? Või minemas näiteks valest kohast üle tee? Andke toimetusele teada! Viimastel päevadel olen korduvalt mõelnud, et selles kulgemises on midagi tuttavlikku, eelkõige käeviipes, kui ta oma sõpru ja tuttavaid tervitab. 

Ja siis meenus Jaan Kross, kes tervitas täpselt samamoodi, aristokraatlikult. Küllap on see juhus, sest kaks suurmeest puutusid elu jooksul vähe kokku. Aga sellegipoolest märgiline. Muide, kui Andrus sündis, oli Kross tähistanud juba esimest juubelit. Kirjutas parasjagu oma 4-osalist romaani „Kolme katku vahel”. Kui tulevane rahvakirjanik lõpetas esimese klassi, ilmus Krossi „Keisri hull”. Natuke isegi kõhe mõelda, et kui Kivirähk jätkab Krossi tempos, peavad kirjandussõbrad endale hankima avarama elamise või soetama suuremad raamaturiiulid.

Hoolimata tunnustusest pole mu noor sõber läinud uhkeks. Jäänud lihtsaks ja tagasihoidlikuks ning näeb ülikonnas jätkuvalt natukene koomiline välja.

Tuglase tungal

Hando Runneliga jätkates – las nüüd Kivirähk kannab seda tungalt, „mille Tuglas on pillanud peost.” Imetlen rahvakirjanikku, -kelle koore all on hell hing ja suur süda-, kuidas ta suhtub stoilise rahuga vihastesse netikommentaatoritesse. „Ükskõik, mida ma kirjutan, sõimata saan ikka, aga see käib asja juurde ja mind see ei loksuta. Mõni inimene ütleb, et ei taha enam kirjutadagi, kui kommentaariumis sõimatakse. Mulle ei lähe see üldse korda. Pigem teeb nalja ja näitab, et olen õigel teel, olen õigesse kohta tabanud” (Maaleht, 6.08.2020). 

Kõige värskem näide selle tõestuseks oli Andrus Kivirähki novelli „Puulased ja tohtlased” esitlus Viru keskuse „Rahva Raamatus”, kus me esmaspäeval oma esimest juubelit tähistava kirjanikuga vestlesime. Eks veebitoimetajatel ole tulevikus kõvasti peamurdmist, kuidas ära hoida selline pahameeletorm. Äkki oleks lisaks fotodele mõistlik lisada lühike sisukokkuvõte, et rahvuskonservatiivid ei satuks ärevusse? Praegu jäi igatahes mulje, et vähelugenud radikaalid kahtlustasid, et novellis on juttu „kaabudest”, et „nende omi jälle pekstakse”.

Kaugel sellest! Rahvakirjanik on sedakorda innustust saanud meie lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwaldi õpetlikust jutust „Puulane ja tohtlane”, mis ilmus esmakordselt 1864. aastal kogumikus „Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Kivirähk on toonud sündmustiku tänapäeva, õigemini laulva revolutsiooni aega. Kui keegi praegusel poliitilisel maastikul tegutsevatest erakondadest võiks puudutatud olla, siis kindlasti mitte EKRE, vaid Rahvarindest välja kasvanud peaministri partei. Kui rääkida poliitikute keeles, siis see on Rahvarindeaineline hoiatusnovell, mis piltlikustab, kuhu võib viia fanatism. Aga mõtlemisainet annab see novell muidugi kõigile lugejatele, kes allegooriast aru saavad.

Lõpetuseks. Selle arvamusloo pealkiri on veidi eksitav. Ma ei pea Andrus Kivirähki peale paaniliselt mõtlema ja muretsema, kuidas tal läheb. Mõtlema igatsusvalus kooskäidud tee peale, sest usun, et palju toredaid matku on meil ees. Pealegi võin talle iga kell helistada. Tehnoloogia on edasi arenenud – kui Väikevenna ja Karlssoni ajal koosnes signalisatsioon lehmakrapist, mis oli kinnitatud Karlssoni räästa alla, ja nöörist, mis jooksis krapi juurest Väikevenna aknani, siis nüüd on meil olemas mobiiltelefonid ja meiliühendus.

Palju õnne, armas sõber!