Kommentaar

Toomas Alatalu | Valgevene kui peatus ja vahepeatus 

Toomas Alatalu, vaatleja, 10. august 2020, 16:42
Foto: TEET MALSROOS
Tänane massiliikumine on üldse läinud  huvitavaks – pole riiki, kus keegi ei võitleks konkreetse võimuga või kogu võimuladvikuga (establishment), kähmlemine võimukandjatega on kerge sündima, nagu olukorra teravnedes ka marodööritsemine. Kõigest sellest on siiski vähe tolku, sest võim vahetub vaid üksikutes kohtades. Põhjus lihtne – vastavad tingimused võimu vahetuseks pole veel küpsenud ehk siis puudub rahulolematute võiduks vajalik häälte kogus.

Kui nüüd selle nurga alt vaagida pühapäevaseid presidendivalimisi Valgevenes, kus üks ja sama mees on võimul olnud 26 aastat ehk siis oleks aeg ohjad uuele mehele/naisele üle anda, siis on esimeseks küsimuseks mõistagi see, kes too uus on. 38-aastase (oma tuntud mehe naise ja koduperenaise) Sviatlana Tsihhanovskaja nimi ei öelnud veel üks kuu tagasi kellelegi midagi ja kuigi temast sai massivõitluse sümbol, on seda ikkagi vähe, et läbi viia võimuvahetus niisuguses maailmapoliitika võtmeriigis nagu seda on Valgevene.

Liiga vähe

Seda tulnuks kõigil Valgevene sündmustest rääkijatel algusest peale välja öelda, sest väljaspoolt riiki kiitust saanuil on alati komme üle pingutada, kangelaslikkust üles näidata, et siis järgnevalt võimu repressioone taluda. Teadmata, kas selle eest jagatavast kiitusest kunagi hiljem ka kasu on. Nagu sedagi, et Valgevenes pole aastaid olnud arvestatavat opositsiooniliikumist, mis võib küll ruttu tekkida - 14. juulist 8. augustini kestnud valimiskampaania käigus suutis opositsioon korraldada mitu mitmekümnetuhandelist üritust, ent ligi 6 miljoni valijaga riigis on seda vähe.

Tänases poliitikas on saanud kombeks protestida valimistulemused kohe pärast nende teatavaks tegemist ja nii läks ka Valgevenes. Batka kasutas jällegi oma vana võtet – valimispäeva keskpäeval võtsid kõikidel Minski väljakutel kohad sisse „mustad kongid“ rahulolematute äravedamiseks ja jälle kordus kõik, nagu sealsete varasemate parlamendi- ja presidendivalimiste päevadel. Muu maailm protestib, ent mitme kandidaadiga valimised on ikkagi juba toimunud.

Endise kolhoosiesimehe 65-aastase Lukašenka võimusäilitamise poliitika on tegelikult kogu aeg olnud üks ja sama – kõik potentsiaalsed rivaalid võetakse kiires tempos rajalt maha (kui vaja – arreteerimisega) vahetult enne kandidaatide registreerimist, et seejärel sama kiires tempos ja sobivas seltskonnas valimisvõit vormistada. Nagu öeldakse, opositsioonil ja välistarkadel oleks aeg õppida. Kasvõi Venemaalt (Aleksei Navalnõi), millega ikkagi ollakse liitriigis.

Tuletan seda viimast meelde juhtimaks tähelepanu ühele uuele ja olulisele kokkulangevusele – kuna valgevenelasi elab ka Venemaal, siis korraldati ka sealsetes diplomaatilistes esindustes hääletamine ja ilmnes, et Moskvas ja Peterburis ei pääsenud sajad soovijad hääletama, sest kell kukkus. Ukse taha jäetud valgevenelased polnud kitsid häälekalt protestima kuni nendega hakkas tegelema Venemaa politsei.

See aga sündis valimiste-eelsel Venemaal – 13. septembril valitakse seal 18 kuberneri, 20 regionaalduumat ja neli riigiduuma liiget – mille kodanikel oli võimalik tunnistada Putini kamraadi Lukašenka karistamatut tegevust kodanikeõiguste kasutamise suhtes välismaal. 

Eelmäng Venemaale

Teadu käib Venemaalgi suur poliitiline käärimine ja seda paralleelset Valgevenega. 9. juulil (ehk siis vahetult enne Valgevene valimiskampaania algust) arreteeriti ja toodi Moskvasse Habarovski kuberner Sergei Furgal, kes esindab Žirinovski parteid. Teda süüdistatakse küll mõrvade organiseerimises, ent Habarovski elanikele on ta oma poiss ja kõik järgmised päevad on seal olnud protestipäevad. Samuti teistes Kaug-Ida linnades, ent ka Moskvas ja Peterburis ning kohe nimeliselt Putini poliitika vastu. Midagi säärast pole tänasel Venemaal veel olnud.

Olen juba kirjutanud, et tulenevalt 85 kuberneri valimise hajutamisest 20-25 kaupa erinevatele aastatele, on Venemaal tekkinud enneolematu ja psühholoogiliselt huvitav seis mõtleva kodaniku jaoks. Nimelt ümbermõtlemise võimalus madalamal ehk siis totalitaarse ühiskonna kodaniku eneseteostuse jaoks ohutumal/julgemal tasemel. Selge see, et märtsis toimuvatel presidendivalimistel ja aprilli asemel juunis toimunud põhiseaduse hääletamisel tuli lähtuda ühtedest väärtustest, septembris toimuval ühtsel valimispäeval julgetakse aga Putini saamatuid ja korruptiivseid sulaseid hinnata nende tegude vääriliselt. Kuna sisulist valikut ei ole, siis vähemalt põhimõttel – ükskõik kes teine. 

Nii sündiski 2018.aastal tervelt nelja kuberneri valimisel, kusjuures Putin käis isiklikult toetamas meest, kes kaotas Furgalile. Loogiline on oodata midagi analoogset ka eesseisvalt 13. septembrilt, sest demonstratsioonid Habarovskis jätkuvad ja nüüd lisas neile hagu juurde ka Valgevenes ja Valgevene Venemaa esinduste ees toimunu, mis digiajastul on ju kõigile kohale jõudev pilt.

Mõistagi võivad nii Lukašenka kui Putin olla rahul Valgevene valimiste-eelse „Wagneri etendusega“ (mis teha, kui palgasõdurite katuseks on tuntud helilooja nimi), mis pidi looma mulje, et riiki ähvardavad rahutused ja kaos, kui ei toetata Batkat. Võib arvata, et see jultunud infooperatsioon tegi oma töö ja andis batkale uut meelekindlust. 

Samas miks mitte võtta seda „toetust“ kui ülalkirjeldatud totalitaarse ühiskonna kodanikelt esimese hääle väljapigistamist, mis ei pea kinnituma järgmisel katsel. Valgevenes säärast võimalust ei terendu, ent seda rohkem tuleb jälgida Venemaal eesseisvat.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee