Eesti uudised

14 HUKKUNUT: täna möödub 15 aastat traagilisest Copterline'i õnnetusest 

Aare Kartau, 10. august 2020 12:42
Copterline'i helikopter, mis viis märga hauda 14 inimest.Foto: Jarek Jõepera
Täna 15 aasta eest kukkus Tallinna lahe kohal alla Copterline'i liinikopter, mis oli teel Tallinnast Helsingisse. Traagilises õnnetuses hukkusid kõik kopteris viibinud 14 inimest, sealhulgas neli eestlannat.

Kolmapäeval 10. augustil 2005. aastal alustas Soome ettevõttele Copterline kuulunud helikopter Sikorsky S-76C+ lõuna paiku tavapärast teekonda Tallinnast Helsingi suunas. Selle pardal oli 12 reisijat ja kaks meeskonnaliiget. Viimsi poolsaarest umbes kolme kilomeetri kaugusel juhtus aga traagiline õnnetus, mis nõudis iga pardalviibija elu. Kolm aastat pärast juhtunut ehk 2008. aasta augustis avaldati uurimiskomisjoni lõpparuanne, mis tõi õnnetuse asjaoludesse selgust.

Samal teemal

Mis juhtus?

Kopter registritähisega OH – HCI startis Tallinnas Linnahalli kopteriplatsilt kell 12.39. Õhusõiduki sihtpunktiks oli Helsingis asuv Hernesaare kopteriplats. Lennukaugus liinil oli 80 km ja tavapärane lend sellel kestis 18-20 minutit. Reisiplaanile vastavalt sooritati tööpäevadel 14 lendu. Õnnetuse ajal oli kopteri meeskond sooritamas päeva kümnendat lendu, ehk tegemas oma viiendat tagasilendu Tallinnast Helsingisse.

Umbes kolm minutit pärast õhkutõusu registreeris lennuandmete pardasalvesti manöövri, kus kopter tõstis järsult nina, kaldus vasakule ja seejärel jätkas muutuvate pikinurga ja kalde asenditega paremale pööreldes lendu 37 sekundi jooksul kuni põrkumiseni veepinnaga, mis juhtus täpselt kell 12.42.28. Tallinn Torni lennujuht märkas kopteri kadumist radariekraanilt ja mitu pealtnägijat nägi kopteri põrkumist veepinnaga. Seetõttu käivitati viivitamatult otsingu- ja päästeoperatsioon, millest võtsid osa nii Eesti kui ka Soome laevad ja tuukrid. Peagi selgus kurb tõsiasi, et keegi õnnetuses ellu ei jäänud.

Ehkki päästeoperatsioon algas viivitamatult, ei õnnestunud ühtegi õnnetuse ajal kopteris viibinud inimest päästa.Foto: Mihkel-Markus Mikk

Vrakk tõsteti kolm päeva hiljem veepinnale

Pärast kokkupõrget veepinnaga Tallinna lahel vajus kopter vee alla ja jäi 45 m
sügavusel merepõhjas rattad ülespoole asendisse. Vraki seisukord andis tunnistust kopteri põrkumisest veepinnaga üsna horisontaalses asendis ja küllaltki suure vertikaalkiirusega. Kopteri pearootori ja sabarootori labad olid kopteri küljest eraldunud ja kopteri kere- ning sabaosa olid saanud survedeformatsioone. Üldiselt hinnates oli kopter purunenud, ent siiski oma põhiosades terveks jäänud.

Kopterivraki esialgne ülevaatus toimus tuginedes kaugjuhitava sukeldusaparaadi (ROV) abil tehtud videosalvestusele ja samuti tuukrite kirjeldustele. Videosalvestuse kvaliteet oli kehv, kuna nähtavus merepõhjas kopteri ümbruses ei ületanud ühte meetritki. Selgus, et kopteri sabarootor koos sabarootori reduktoriga olid kopterist eraldunud ja lebasid kopterivraki põhiosast umbes 15 meetri kaugusel. Pearootori labade tükid ja mõned väiksemad kopteri osad lebasid kopterivraki põhiosa lähedal. Kopteri sabaosa oli jäänud kere külge, kuid selle ja kere tagaosa vahel oli tugeva rebendi tunnused. Parem tuuleklaas oli vigastatud ja parempoolse piloodiukse klaas purunenud.

Kopterivraki tõstmine veepinnale toimus 13. augustil tuukrite ja vastava kraanaga varustatud laeva abil. Vrakk tõsteti veepinnale ja paigutati laevadekile. Edasi toimetati see detailsemaks uurimiseks Tallinna Lennujaama angaari ja hiljem Ämari lennubaasi.

Kopter tõsteti kolm päeva pärast õnnetust merepõhjast välja.Foto: Mihkel-Markus Mikk

Ohvrite hulgas oli neli eestlannat

Uurimiskomisjoni lõpparuandest selgub, et kopter põrkus veega suhteliselt suure vertikaalse laskumiskiirusega, mille tulemusena said kõik kopteris viibijad erineva raskusega vigastusi. Kopteri veega täitumiseks ja vee alla vajumiseks kulus umbes kümme sekundit. Ilmselt tehti katset kopterist väljuda kabiini vasakpoolse ukse kaudu, ent see ei õnnestunud. Ehkki päästeoperatsioon algas kahe minuti jooksul pärast õnnetust, polnud ühegi kopteris viibinud isiku päästmine võimalik. Järgmise kahe päeva jooksul toodi 45 meetri sügavuselt merest välja 13 surnukeha. Kapten Fredrikssoni laip leiti alles kaks nädalat hiljem.

Reisijatest oli pardal kuus Soome, kaks USA ja neli Eesti kodanikku (järgnevas nimekirjas viimased neli). Kopteri piloodid olid Soome kodanikud. Lahkamisel tuvastati, et kõikide kopteris viibijate surma põhjuseks oli uppumine. 

  • Peter Fredriksson (kapten, sünd. 1964)
  • Seppo Antero Peurala (teine piloot, 1948)
  • Lydia Riis Hamburgen (1918)
  • Mary Elizabeth Hamburgen (1958)
  • Onni Matti Kopperi (1944)
  • Jarkko Varjo (1961)
  • Pentti Olavi Vainio (1946)
  • Tapio Hannes Kuikko (1951)
  • Seija Marjut Ruotsalainen (1952)
  • Ari Kalevi Seger (1954)
  • Kristel Soll (1965)
  • Liisa Suuster (1983)
  • Carolina Kremenetski (1983)
  • Ruta Kruuda (1967)
Hukkunute seas olid ka noored muusikud Carolina ja Liisa. SL Õhtuleht 12.08.2005.Foto: Õhtuleht

Õnnetuse põhjustas hüdrovõimendi rike

Ehkki algselt sattusid süüdistuste alla kopteri soome päritolu piloodid, kes olid mõlemad kogenud professionaalid, kellel polnud tööd segavaid tervisehädasid, selgus lõpparuandest, et saatusliku lennu ajal tekkinud tehniliste probleemide tõttu oli pea võimatu kopterit juhtida, kuna see muutis järsult asendit. Uurimiskomisjoni lõpparuande hinnangul kaotasid piloodid ruumilise orientatsioonitaju – sellele viitab asjaolu, et kapten vajutas parempöörde olukorras jätkuvalt paremat pedaali. Ilmselgelt ei saanud paanikasse sattunud piloodid sellises situatsioonis tajuda kopteri asendit ja selle muutumisi korrektselt. Tõenäoliselt toimus ka eriolukorra esimene pool suures osas pilvedes, mistõttu ei saanud piloodid toetuda välistele orientiiridele, vaid tol hetkel küsitavalt töötavatele mõõteriistadele. Seega ei saa enneolematult keerulises olukorras süüd pilootide õlule asetada.

Viis aastat tagasi kirjeldas uurimiskomisjoni aseesimees Tõnu Ader Õhtulehele, et õnnetus andis tegelikult endast juba varakult märku – umbes kaks nädalat varem tõrkus kõnealuse kopteri autopiloot, ent see tehti kenasti korda. Alles pärast õnnetust selgus, et tegelikult oli häire tekitajaks vigane servo. Aderi sõnul lendas kopter vene ruletti mängides nädalaid, sest kord oli plasma vähem või rohkem õlitorusid ummistanud. Viimaks blokeeris suurem tükk kogu kanali. Ader tõdeb, et servo oleks võinud ka varem välja vahetada, ent sõiduk polnud kohustusliku vahetamisaja kümneprotsendilist puhveraega ületanud. Copterline'i väitel oli ka uus osa tellitud, ent see polnud õnnetuse ajaks kohale jõudnud.

USA helikopteritootja Sirkosky, kelle tehasetöös leiti tehnilise kontrolli järel vigu, keeldus lennuõnnetuses enda süüd tunnistamast, mistõttu nõudis soomlaste Copterline neilt 2006. aastal 60 miljoni dollari suurust hüvitist. 2009. aastal saavutati kohtuväline kokkuleppe merre kukkunud kopteri kahjude hüvitamise osas. Leppe sisu on osaliselt salastatud, seega pole teada, kui suures ulatuses hüvitist maksti.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee