Elu

Moskva andis käsu klavereid toota 

Helen Arusoo , 8. jaanuar 2001, 00:00
VÕRDLEB KLAVERIT AUTOGA: “Klaveril on suur sarnasus autoga: auto võib tehniliste näitajate poolest väga hea olla, aga kui ta näeb kole välja, siis ei taha temaga keegi sõita. Pianistile loeb klaveri puhul väga palju ka see, mida ta füüsiliselt tunneb,” arvab Estonia puidutöötlemise juht Üllar Kuusk. Arno Saar
Tuleb välja, et eesti rahvas võlgneb tänu oma Nokiaks tituleeritud Estonia klaveri eest isiklikult Stalinile. Ja veel sakslastele ning kangele mehele Ernst Hiisile, kes jonni ei jätnud ja kaks korda, tsaari- ja nõukogude ajal, Tallinnas klaverivabriku asutas.

“See oli siis, kui Jossil (Stalinil - toim.) oli seitsmekümnes sünnipäev tulemas,” meenutab endine klaverivabriku raudvara Hugo Tammiksalu. “Ernst Hiis pidi valmistama ühe klaveri, mis lähetati eesti rahva nimel 1949. aasta 21. detsemb-ril Stalinile kingituseks. Hiisil tuli välja väga hea klaver, mille peale Moskvast saabus kiri, et hakaku Hiis Tallinnas klaveritootmist korraldama.

Stalin olla kinki saades muhelenud ja Vorošilov olla sellest välja lugenud, et suurele juhile pill meeldib, ning andnud sellele Tallinna vennale käsu klaverivabrik teha.”

Rahvamööblist sai klaverivabrik

Tee vabrik, öeldi Ernstile. Aga Ernst oli siis juba 77aastane. Oma esimese klaverivabriku oli ta loonud noore mehena juba 1893. aastal. Aga vanameister ei jätnud võimalust kasutamata ja pool aastat pärast Moskvast saadud kirja, 1950. aasta septembris, olid tal vabrikuruumid välja otsitud ja kolm meest töölegi võetud.

“Olin just 1949. aastal rahvamööbli vabrikusse Kungla tänavale tööle läinud, kui Hiis tuli sinna tislereid valima. Ta oli juba enne Rahvamööblis käinud ja lasknud ühel tuttaval raadiomaja tiibklaveri jaoks mõningaid detaile meisterdada,” meenutab Tammiksalu, kes oli üks kolmest meistrist.

“Kui alustasime, ei teadnud me klaveritest midagi. Teadsime, et pill on musta värvi ja sellel on kolm jalga,” muigab Tammiksalu Hiisi juures töölehakkamist meenutades.

Klaverivabrik hakkas tööle Rahvamööbli hoones, kus enne Hiisi tulekut toodeti mööblit Nõukogude Eesti uutele asutustele - pankadele, lasteaedadele, kohtusaalidele.

Sealsamas Kalamaja pargis, endises mööbli värkstoas, asub Estonia klaverivabrik praegugi ja seal on vana nõukogudeaegset hõngu tunda. Pruun interjöör ja kitsad labürintkoridorid ei vasta just ettekujutusele hoonest, kus võiks valmida üks Eesti esinduslikum eksportartikkel.

“Mina ei saanud alguses siia tööle tulles tükk aega aru, kuidas need trepid toimivad,” meenutab klaverivabriku puidutöötlemise juht Üllar Kuusk esimest tutvust majaga.

Ernst Hiis päästis koolkonna

Saab ainult oletada, mis oleks saanud siis, kui Stalinile poleks Ernst Hiisi pianiino meeldinud. Mingit tehast poleks avatud ja klaverivalmistamise käsitööoskused oleksid koos Hiisiga hauda läinud. Siis oleks Eestis võib-olla toimitud samuti nagu Moskvas, kus Nõukogude ajal Steinway pulkadeks kisti ja analoogi põhjal uus pill kokku pandi. “Aga millegipärast ei olla see laulma hakanud,” sügab meister Üllar Kuusk habet.

Nõukogude kord pühkis eestiaegse klaverivalmistajate tsunfti teelt, nii et vana Hiis pidi vabrikusse kolm algajat tööle võtma. Venemaalt olid arvukad klaverimeistrid juba varem koos oktoobrirevolutsiooni tulekuga kadunud.

Tsaari- ja eestiaegsete klaverimeistrite tööd on säilinud siiani: äsja oli Estonia fuajees suur osa vaatamiseks välja pandud. Rathke, Moritz, Astron - neid oli palju rohkem, kõiki ei jõua üles lugeda. Hiis ja tema eestiaegne vabrik oli ainult üks paljudest.

Ernst Hiis käis omal ajal õppimas praeguse Estonia klaverivabriku konkurendi Steinway juures, kes äsja Estonia vabrikut logo vahetama sundis. Steinway töökojast tõi Hiis nähtavasti kaasa peale oskuste ka erialasõnu - rast, skittimine, virbel.

“Need on saksa sõnad, mida me oma töös kasutame, ei teagi nende täpset eestikeelset vastet. Enamik termineid, mida oma töös kasutame, ongi tulnud saksa keelest,” seletab Üllar Kuusk.

Estonia klaver - omadele võõras

Estonia klaverit teab kogu eesti rahvas, aga millegipärast pole peaaegu kellelgi seda kodus. Eesti elutubades seisavad pianiinod Riga, Petroff, Krasnõi Oktjabr. Miks? Sest Estonia pianiinosid ei tooda, aga enamik endale ju suurt klaverit koju ei osta. Selles, et Estonia pianiinosid ei tooda, on kaudselt süüdi nõukogude pianiinod.

Vana Hiis rääkis, et see on esimene juhus, kus klaveritootmine hakkab teisest otsast peale: tavaliselt hakati ikka kõige väiksemast - pianiinost - peale, siis tuli kabinetklaver ja siis kõige suurem. Meie alustasime kontsertklaverist, siis tuli alles kabinetklaver ja kõige lõpus pianiino.”

“Suure klaveri tegemine on aateline tegevus,” arvab Kuusk. “See on eksklusiivne kaup. Euroopas on ainult kaks klaverivabrikut, mis teevad ainult suuri klavereid: Fazioli Itaalias ja Estonia Eestis.”

Aateid ja päritolu Estonia klaverivabrik unustada ei kavatse: nii vana kui uus logo kannavad auga aastaarvu 1893, kui vana Hiis lõi oma esimese vabriku. Järjepidevust loetakse just sellest alates, mitte Nõukogude ajast, mille järgi klaverivabrikul pidi ju aastal 2000 olema 50. juubelisünnipäev. “Aga pianist Indrek Laul ütles seepeale, et vaadaku me logo pealt, mis aastaarv seal seisab. Et järgmine juubel tuleb aastal 2003, kui vabrik saab 110 aastaseks. Enne ei tulegi tähtpäeva,” on vanameister Tammiksalu veidi kurb. Kadunud Ernst Hiis oleks aga asjade käiguga vist vägagi rahul olnud.

Klaver saab valmis kolme kuuga

Klaverivabrikus valmib kolme tüüpi klavereid: kontsertklaver (2.75 meetrit), kabinetklaver (1.93) ja väike klaver minjoon (1.68). Suuremaid mudeleid tehti nõukogude ajal ka, aga väikest hakati tootma alles 1995. aastal. Lisaks klassikalisele mustale klaverile võib valida aafrika bubinga (see kingit ka preili Kassile), kirsi, pähkli ja mahagoni vahel. Eelmisel aastal valmis 320 klaverit.Üks klaver valmib kolme kuuga ja selle kallal töötab paarkümmned inimest.

Mida saab teha pedaalidega?

Parempoolne pedaal jätab mängitud noodid helisema ka pärast käe klahvilt võtmist. Pedaali mehhanism tõstab üles keelekatjad, mis muidu heli summutavad.

Vasakpoolne pedaal muudab mängitud noodid sumedamaks Mehhanism liigub pedaali alla vajutades nõksu paremale, nii et haamer lööb kolme keele asemel kahe peale. Kuna haamer lööb keeltele tavaliselt selle osaga, kuhu on sissekulunud kolme keele jäljed, siis keelte tabamine sissekulumata vildiosaga summutab omakorda heli.

Keskmine pedaal jätab helisema esimese mängitud akordi (noodi) nagu parempoolne pedaal, järgnevad helid saab mängida nagu tavaliselt - ilma kajata.

Kas klaver saab kolides kannatada?

“Kui pilli liiga kõvasti ei põrutata, siis ei tohiks midagi juhtuda,” teab Üllar Kuusk. “Temperatuur ja niiskus mõjuvad rohkem, kui seda arvata võib. Aga on klavereid, mida kolitakse üle päeva, ja needki elavad. Meie pilliga käib kaasa sertifikaat selle kohta, millistes klimaatilistes tingimustes seda tuleb hoida. Aafrika vihmametsade tarvis Estonia pille ei tee, aga ma olen sellised näinud. Mehhanismile pannakse siis teistmoodi tugevdused, isegi valged klahvikatted keeratakse väikse kruviga kinni, klaverihaamrid impregneeritakse ja muudetakse niiskuskindlaks.”

Estonia klaver Madonna pulmas

Madonna ja Guy Ritchie otsisid kaua sobilikku tiibklaverit pulmapeole, mille nad järgmisel reedel Šotimaal Skibo lossis kuulsustele korraldavad. Lõpuks leidis õnnelik noorpaar meelepärase pilli, milleks osutus Estonia bubingapuust tiibklaver - kohalikus poes nimega Bruce Millers. Madonna ja tema režissöörist abikaasa üürisid 12 250 naela maksva klaveri nädalavahetuseks. Pärast pulmi pilli hind nähtavasti tõuseb. “Kes kunagi selle klaveri ostab, saab kaasa põneva loo,” on poeomanik Robin Miller veendunud.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee