Kommentaar

Tiit Kuresilma | Kui astuks sisse, näiteks parteisse? 

Tiit Kuresilma, mõtisklejavanamees, 7. august 2020 18:00
Foto: Robin Roots
Vanuseliselt ohutsooni kontingendina tütre Hannah valvsa pilgu all koroonaviiruse koduarestis istudes kuulutasin, et kuna midagi muud targemat teha pole, siis kirjutan romaani. Et iga mats on võimeline kirjutama vähemalt ühe romaani oma elust! Sõnapidaja mehena tegingi ära. Pealkirjaks sai „Mina ikka lasin selle laeva põhja küll.“ Tuli 168 lk paks, rohkete illustratsioonidega ja tarkuseteradega.

Kui satute lugema, ei kahetse, räägib lahti isiklikke maailmaehituslikkke asju, kus ka elult peksa saadud. Aga seejuures õpitud loovalt mõtlema. Õpetatud teisigi. Kuid kogetud ka, et nad sigudikud ei taha õppust võtta. Pealegi saab selgeks, miks ikkagi „Estonia“ põhja läks ja kuidas ma oleks pidanud selle teistmoodi konstrueerima. Seega on romaan tehtud ja peab mõtlema – kuidas tululikult edasi elada?

Suvi on parajasti ilus. Tuleb meelde „Summertime“ – imeilus Gershwini muusika ja Ella Fitzgeraldi laul, milles on suveaeg ja elu on ilus, kala hüppab ja puuvill on kõrge, isa on rikas ja ema on kauni väljanägemisega. Mida võib inimlaps veel tahta!

Nodi partei abil

Aga kui sa parajasti pole sündinud rikkuri perre, kuidas siis nodi saada? Kui parteilasena riigitüüri juurde pääseks, võiks ka midagi kõrvale nihveldada. Kuluhüvitised oleks peenraha. Altkäemaksu oskaks ikka varjata küll juba, arvan. Ajakirjandus ka õpetab iga päev, kuidas asjad käivad. Tütrekese, naise ja vennatütre Anheni sätiks ka hea palga peale. See on ilmne. Ega me siis eile sündinud ole! Aga kõigepealt peaks parteisse astuma. Ja õigesse!

Nõukaajal sai see jäme viga tehtud, et NLKPsse ei astunud. Olin omaenese talendi abil isegi ettevõtte juhatajaks saanud, aga edasiminekut ei miskit. Ja väga raske oli juhtida, kui mõni parteinaga küsis, et kuidas proletaarlasi toetad ja kommunismi ehitad, kui ise parteiski pole. Et parteikoosolek otsustas, jne.

Hädasti oleks vaja olnud liikmeks astuda, aga jäin kuidagi paigale tuterdama, poliitiliselt pioneeriorganisatsiooni tasemele. Hilisemas elus pistis tehase partorg küll partei põhikirja mulle pihku, et loe ja ta toetab... Aga nii suur rahvuslane ma ka ei olnud, et oleks astunud NLKPsse, et seda seestpoolt lõhkuda. Pealegi ütles vanaema, kui rääkisin liikmeks astumisest, et linnas sa võid linnakeeli liige olla küll, aga maal oled sa ikka m**n. Nüüd on muidugi teine aeg.

Niisiis parteisse! Aga millisesse? Tõsiisamaalasena astuks muidugi Isamaasse. Lugesin nende infokirja „Eesti uudised“ ja lahendasin selle lõpus ristsõna ära. Seal küsiti muuseas kaht tegelast, kes pildil. No Koidula ja Kristjan Jaak olid – iga lapski teab neid juba ärkamisajast saati.

Tore küll, aga ka kõige paksema austuse juures mõni värskem tüüp võinuks ka pildil olla. Näiteks mõni napimas riides valgepäine neiu, sirgumas eesti peiule, kes võinuks olla näiteks tuntud räppar. Teatavasti räpi monotoonne kordamine on üllatavalt sarnane regivärsile. Nagu muiste, on ka nüüd inimestele ikka seda rütmis laulujoru vaja.

Isamaas endas ägedalt käärib, 111 parempoolset on üles pulbitsenud. Helir-Valdor ütleb, et tema jääb surmani ikka konservatiiviks, ei iial liberalismi. Tema konserv sisaldaks niisiis jätkuvalt väga ärkamisaegset? Astuks Isamaasse ja liituks seal parempoolsetega. Kasutaks juhust ja näitaks neile, kuidas õigem on. Ehk õnnestuks pisitasa bossid kõrvale lükata ja ise asemele asuda? Aga toetus Isamaale on ju pisike, järsku ei saagi üle künnise?

Rahvavaenlane või Eesti asja ajaja

EKRE? Läbi ja lõhki vaid eesti asja ajaja, võõraste nägude piirilt tagasipeletaja, võõrtudengite pigistaja. Maasikakorjajad tagasi peksta, see on küllap õige. Tuleb ikka oma noorsugu maasikapõllule küüditada, mis nad muidu ludivad nagu zombid ninapidi mobiilides. Järsku mõni tudengist ajudega inimene kavatseb meile jäädagi? Näe USA ja teised läänes katsuvad kõigest jõust ajusid sisse meelitada. Meie nii ei tee, sest eesti veri ei värise ja verepuhtus ning eesti asi on üle kõige.

Võtan ette EKRE häälekandja „Konservatiivide Vaba Sõna“ 2/2020. Olen aastaid tööd rabanud ja oma teada eesti riiki üles ehitanud - kas tõesti sohu? Aga EKRE on kohemaid viina odavamaks teinud, see on muidugi hea asi. Rüüpan ja mõtlen järele. Et alkoholi toel on autoõnnetustes ja uppudes surma saanuid tänavu rohkem, kui mullu – seegi võib hea olla, sest siis joodikute hulk ju kahaneb. Kahju küll, et süütuid ka otsa saab. Aga mis nad siis on nii ettevaatamatud. Võtku asjaolu teadmiseks ja vaadaku paremini ringi, mitte ainult zombina mobiili.

Võtan ette  „Konservatiivide Vaba Sõna“ 3/2020. No see on ju loomulik asi, et partei antakse isalt pojale käest kätte ja teisi pretendente pole. Seda võib täheldada mujalgi maailmas. Mu sõber Lemps ütles, et tema hääletas EKRE poolt juba ammu selle pärast, et Mardiga saab ikka pulli. Ta ütleb mingi tõe, kohemaid rahvusvaheliselt ja ajakirjanduses mullitab ning peaminister peab punastades vabandama.

Naised, lollikesed, pahandavad, aga kes neid käsib soolisest võrdõiguslikkusest muliseda. Mart siis omakorda vabandab. Kas nüüd läheb asi teisiti? Martin teatas: „ Ma ei luba teile, et meil kaob ära kahemehe tagatuba – Mardi nõu on selleks lihtsalt liig väärtuslik – , kuid ma luban, et hakkan tegevusi laiemas ringis läbi arutama“ ning “See saab olema üks suur ja põnev seiklus tõe, headuse ja valguse nimel, seiklus kurjusele kartmatult vastu astudes“. No on ju tublid!

Ajalehe lõpus on kõva malenurk, mis informeerib mind Napoleoni malepartiist aastast 1818! Samas loen anekdoote, saan mälumängust teada, et Georg Ots oli kolm korda abielus. Lahendan nagu niuhti ära ka ristsõna, lootes võita EKRE sümboolikaga kruusi.

Siis aga langeb pilk veel kord lehele, kus Siim Pohlak, EKRE aseesimees, räägib koalitsioonist, mis „takistab Eesti rahva raha uputamist Rail Baltiku uue trassi ehitamisse“.

Kuidas siis nii? Koalitsioonileppes on ju Rail Baltic sees ja ehitus käib täiel rindel? Kas petavad? Mu lapselaps Ingvar, autojuht, kes töötab Soomes, nii lootis saada tööd Rail Balticu ehitamisel! Mitmed ta sõbrad tuleks ka kodumaale. Ja edasine looduse sääst Rail Balticust tingituna – kuna üks rong asendab pea sadakonda tossavat rekkat? Ega need rahvuskonservatiivid äkki rahvavaenlased ole, kes kokku lepivad üht ja teevad teist?

Pean ikka mõtlema, et kas ikka astuda või kuhu sisse astuda, et mitte sattuda kogemata rahvavaenlaste hulka.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee