Seisukoht

Seisukoht | S*tu ruttu, karu tuleb 

Manona Paris, Toidutare peatoimetaja, 6. august 2020, 21:04
Foto: Pixabay
Ma ei kujutanud iialgi ette, et see tõeks saab – öösel värisen majauksel, laps öösärgisabas ja kuulan kabuhirmul eemal metsatukas ragisemist.

Ei, pätte ma ei karda, kuigi meie sügaval Lõuna-Eestis asuva suvekodu on parajalt teistest eemal. Hoopis karupaanika on see, mis sunnib peaaegu voodimärgamist mõistma, sest peldik puude vilus on ilusasti metsa veerel. Seal, kust ragin tuleb.

Ka Tartu turul ei kuule viimasel ajal enam muud juttu kui karu ja karu. „Kuidas sa nii palju ilusaid seeni said, julgesid metsa minna,“ küsib üks müüja teiselt. „Mul oli turvamees kaasas ja auto lähedal,“ vastab see. Surmtõsiselt. Tuttav räägib, kuidas tema tuttav avastab iga kord maamajja minnes ümbrusest karu väljaheiteid.

Naljakas?

Meie naaberrahvad on sageli irvitanud, et esimesed sõnad, mida nad meie keelest ära õpivad, on „S*tu ruttu, karu tuleb“. Et ühel hetkel tuleb soovitust siin riigis ka päriselt arvesse võtta on see veider tunne, kui folkloor isetäituvaks ennustuseks muutub.

Mida siis teha? Nottida karusid? Või ikkagi olla ise ettevaatlikum – kompostida toidujäätmeid paremini, metsas käies rahulikuks jääda ja pidada meeles – tegelikult kardab karu inimese, selle ülima kiskjaga kohtumist mitu korda enam.

Ja igaks juhuks maal olles enne magamaminekut valges asjal ära käia.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee