Kommentaar

Siiri Laidla | Ela ja imesta! 

Siiri Laidla, kirjanik, 31. juuli 2020, 17:30
Oli mahe pühapäevalõuna. Kondasin koeraga kunagise Annemõisa pärnaallee varjus. Iga kord sinna jõudes olen üllatunud, et väärikas eas niinepuud on ikka veel püsti. Imestan ja tänan taevast, et neil lastakse elada. Ei minda põlispuude kallale saega. „Võtame igaks juhuks maha, muidu kukub mõni viimati inimesele kaela. Üldse saaks siia midagi asjalikku ehitada.“ Loodetavasti hoiavad linna puuhooldajad pärnade elul ja tervisel silma peal ega lase nendega midagi halba juhtuda. Sest see vana pärnaallee on unikaalne.

Hiljutine tormituul polnud pärnadele kahju teinud. Vaid paar oksakest oli kõnniteel. Puude tervis on ilmselt parem kui minul, mõtlesin. Nemad ei valuta elu ja inimeste pärast südant. Mul pole süda haige, aga valutab tihtipeale. Elu ja inimeste pärast.

Korraga kuulsin kummalist põrinat. Nagu oleks hiigelmesilane või Katuse-Karlsson puiestee kohal tiirutanud. Oli hoopis vikerkaarevärvides purjega motovari. Või motoparaplaan, paramootor, tiibvari – heal lapsel mitu nime. Põriseja kadus peagi silmist ja kõrvust. Oi, kuidas selle lennumasina ja -masinisti üle imestasin! Mul hakkab juba laelambipirni vahetades pea ringi käima. Liiga kõrge. Tema aga julges peaaegu et linnuks kehastuda.

Keegi ei imesta enam raudlindude ehk lennukite üle. Et kuidas need ikkagi õhus püsivad. Alates Leonardo da Vincist (või pigem juba ürgajast) on inimesed lennuvõimest või -masinast unistanud. Matemaatikud on teooriaid tõestanud ning insenerid mõõtnud ja jooniseid teinud, materjaliteadlased on nuputanud, ehitajad ehitanud ning osavad piloodid on õppinud juhtimispulti käsitsema.

Imeline või loogiline?

Sealsamas pärnade vilus kõndis paarike. Mõlemal olid kõrvaklapid peas ja nokkisid süvenenult nutifoni. Nad ei märganud puulatvade kohal lendavat riistapuud ega vist teineteistki. Nende imed peitusid elektroonikavõimalustes. 

Kuigi kasutan ka ise elektroonikaseadmeid, peamiselt arvutit, on kogu see teemavald minu jaoks käsitamatu: kuidas heli ja pilt kanduvad üle ookeanide ning tilluke nutifon oskab pildistada ja filmida, lüpsjate-talitajate asemel aga toimetavad farmides intelligentsed robotmasinad. Kuidas kaupluse uksed ise avanevad ning kuidas toimivad digiallkiri ja -retsept jne. Kuskil firmades istuvad imeajudega taibud, kelle meelest on kogu see elektroonindus kui mitte just lihtne, siis igatahes loogiline. Ei mingit imet. Nad on õppinud mitte võlu-, vaid tavakoolis, tundnud huvi täppisteaduste vastu ning ennast arendanud. Ja mõistnud, et loodusseadused, elemendid, materjalid ja võimalused tuleb vaid osata tööle panna. Pole seal mingeid imesid.   

Mina aga imestan endiselt. Loodusnähtuste ning inimmõistuse geniaalsuse ja kahjuks ka piiratuse ning koguni iseenda olemasolu üle. Kuidas ma küll siia ilma, just Eestisse, sattusin ning just selline olen, nagu olen? Jah, kohtusid kord seemne- ja munarakk, aga see bioloogiline tõsiasi jääb ikkagi elu müsteeriumiks. Kõige targemgi geneetik või täheteadlane ei suuda tegelikult elu teket selgitada.

Ära unusta imestada

Kord avastasin bussi oodates ootepaviljoni nurgast ämblikupesa. Neid oli seal igas suuruses. Pere oli äsja järelkasvu saanud. Kümned millimeetrised ämblikutited sibasid õhinal ringi. Sealsamas tiirutasid soojast ilmast uimased kärbsed. Kas nad oskasid aimata, et võivad peagi nende tillukeste ämblikupoegade saagiks langeda? Ähh, nad ei teadnud midagi kahtlustada. Vaid inimesele on omane igasugu asju teada, arvata, aimata ning ette kujutada. Psühholoogid töötavad selle nimel, et patsientide, palun vabandust, klientide hingevaevadele ja -painetele selgitust leida. Sageli on häda alguse saanud lapsepõlvest. Tundest, et meid pole armastatud ja vastuvõetavaks tunnistatud sellisena, nagu me oleme. Ämblikulapsel vaevalt et sellist probleemi tekib. Vahel tasub loodusest eeskuju võtta. Olla see, kes sa oled. Ja eks sedasama soovitavad ka psühholoogid.

Sageli kohtab neid, kes nendivad mõne kummalise, tobeda elunähtuse või olukorra kohta kibedalt: „Miks ma ei imesta?!“ Jah, vahel on imestamise asemel tarvis tegutseda. On kurb, kui tegudeinimestel läheb imestamine üldse meelest ära. Unustavad lapsepõlve, kui iga võililletutt ja porilomp tundus imevahvana. Olgu käbi või konn – kõik on uus ja imeline. Vahel mõtlen, miks inimesed endale lapsi soovivad. Selleks, et sugu edasi kanduks ja elul oleks järjepidevus. Et päevadel oleks mõtestatud sisu. Kuid ka selleks, et koos lapsega taas maailma imesid avastada.  

Imestan, et ikka veel imestada jaksan, olgugi juba küllalt eakas ja elunäinud inimene. Mõtlen, et inimene on mentaalselt elus seni, kuni temas säilib imestamisvõime.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee