Kommentaar

Ilo Kippen | Muutunud maailm ELi rahajagamise näitel 

Ilo Kippen, kolumnist, 31. juuli 2020, 17:30
Aasta on umbes poole peal, aga põnev on juba mõelda selle lõpu peale. Tundub, et kui selleni kord välja jõuda, võib justkui künka tippu tõusnuna ohata, selja vastu puutüve toetada ja sellele rännakule tagasi vaadata. Ma juba kujutan ette teleprodutsentide ja pendlimeeste/kaardiladujate rõõmu, kes, olles aastaid vändanud morbiidselt ühesuguseid aastalõpukokkuvõtteid ja uue aasta ennustuste saateid, saavad peagi teha tööd säherduse „pärliga“ nagu 2020. aasta on. Tõepoolest hämmastav, kuidas maailm on vaid ühe aastaga nii palju muutunud, et inimeste suhtumises pole miski enam endine. 

Näib, et koroonaviirus on meid veelgi enam lükanud maailma, kus riigid on väljas üksnes enda eest. Loomulikult on poliitilised arengud liikunud juba  aastaid selle poole. Siinkohal on märkimist väärt äsjane erand: nimelt Euroopa Liidu uus pikaajaline eelarve ja koroonaepideemiast taastumise kava, mis lepiti hiljuti Brüsselis kokku. Kitsalt ja küüniliselt vaadates: Saksamaa ja Prantsusmaa kinnitavad sellega taas oma valmisolekut pumbata raha lõunasse, mis ei saa omadega hakkama, ja itta, kus on alati puudus käes. Meile muidugi ka. 

Iga riik enda eest?

Laiemas plaanis on aga seks korraks jälle tõestust saanud Euroopa Liidu soov ja võimekus ühtseks jääda (vähemalt järgmiseks seitsmeks aastaks), mis on oluline märgukivi killustuvas maailmas.

Rahast tähtsamgi võiks Eestile olla ideeline võit. Kuigi me ei teinud läbirääkimistel eriti suud lahti ega toetanud suuremat integratsiooni soosivat poolt (Prantsusmaa), nagu ka talle vastanduvat, eelkõige väikeriikidest koosnevat tiimi (Holland ja Austria), võiks öelda, et tulemus on meile soodsaim. Igasugune majanduslik killustumine Euroopa Liidus mõjuks ju kõige rängemalt just Eesti-sugustele habrastele ja eelkõige ELi abist sõltuvatele majandustele. „Iga riik enda eest!“ mõtlemine soosib võib-olla suuri ja / või rikkaid riike. Meiesugused tõmmatakse aga sellises mängus paratamatult mõne armetu provintsi kombel kellegi suurema mõjusfääri. Ja musta stsenaariumi puhul asuks see suur vend meist ilmselt ida pool...

Seitse aastat muretult

Kui aga veidi rahast rääkida, siis muretseti Eestis juba pikemat aega, mis saab siis, kui me oleksime Euroopa Liidu silmis netosaaja staatusest välja jõudnud ning peaksime saama omapäi hakkama. Nüüd võib selle mure vähemalt seitsme aasta jagu tulevikku lükata ning toetuste najal edasi elada. Ilmselgelt tuleks selle raha eest rajada kindlam alus edasiseks majanduslikuks eduks, sest üks mis kindel: ühel hetkel tuleb meil nagu vanematest lahku kolival lapsel ELi „taskurahata“ majandada. Aga kas meil on soovi ja jaksu sellega tegelda, on juba iseasi.

Veel miskit, mis on südamel: mõningad kriitikud heidavad Euroopa Liidu majandusabipaketile ette, et selliste autokraatiasse kalduvate Kesk- ja Ida-Euroopa riikide nagu Ungari ja Poola toetusi suurendati, mitte ei kärbitud. Sellistel hetkedel näib, et liberaalne liit on karidele jooksnud ning püüdes meeleheitlikult säilitada ühtsust, ollakse valmis kasvõi ebademokraatlikke valitsusi toetama. Samas, loomulikult on praegune kõigest üks lehekülg pikas loos, mida kujutab endast Poola ja Ungari olukord Euroopa Liidus, ning see pole veel kaugeltki läbi. Oleks äärmiselt huvitav teada, millise lõpplahenduseni see ükskord jõuab.

Et lõpetada siiski positiivses võtmes: nagu juba öeldud, sai Eesti ELi järgmise seitsme aasta majandusabipaketi puhul parima võimaliku tulemuse. See, kui oskuslikult me oskame seda  kasutada ja mis selle rahaga siinmail ära tehakse, on juba meie enda nutikuse ja võimekuse küsimus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee