Kommentaar

Voldemar Kolga | Kas toidul on rahvus? (1)

Voldemar Kolga, psühholoog, 31. juuli 2020, 17:30
Foto: Pixabay
Olen see, mida söön! Mida me siis sööme, et oleme sellised nagu oleme? Kuidas on toit mõjutanud meie olemust? Kuidas on muutunud söömine? Kas me sööme seda, mida eestlane peaks sööma?

Et püüda suurtele küsimustele vastata, tuleb eristada teineteisest bioloogiline (toitumine)  ja söömine kui sotsiaalne ja psühholoogiline nähtus. Kui räägitakse toidust, siis peetakse eelkõige silmas esimest, materiaalset poolt – kaloreid, vitamiine ja mõju kehakaalule ning tervisele üldse. Söömise psühholoogiline pool jääb varju.

Vaestes ühiskondades inimesed toituvad, et kõht saaks täis. Rikastes riikides eesmärk muutub. Kui ma esimest korda Ameerikasse sattusin, olin alguses mures, et ega ma seal nälga jää. N. Liidust oli pärit näljatunne (oli 1990ndate algus, kui olin väga vaene). Paari nädala pärast ärevus kadus, kuna tekkis tunne, et minusugune saab Ameerikas kõhu kindlasti täis. Suhtlesin psühholoogiaprofessoritega, kes nautisid söömist. Kõhutäitmine ei olnud enam eluoluline tegevus.

Välja sööma, et suhelda!

Praegu on meie ühiskond jõudnud või jõudmas staadiumi, kus inimesed ei pea kartma nälga. Paraku on regionaalsed erinevused meil olemas, mõned kohad ja inimesed elavad mõttega, et kõht oleks täis. Täielikult pole see hirm kadunud, näiteks isegi avalikel üritustel, kus osalevad jõukad inimesed – kui ise ei pea maksma, süüakse palju, et saada kõht kiiresti täis. Kes teab, kas toitu ikka jätkub! Lööb välja toidu omastamine, mitte kultuurne söömine.

Kultuurses söömises tulevad ilmsiks sotsiaalse identiteedi sümbolid, käitumise kultuur,  mis räägib sotsiaalsest klassist, kuhu kuulud. Tähtsaks muutub koht, kus sööd. Ja muidugi mida just sööd, selles avaldub sotsiaalne identiteet. Inimestevahelistest erinevustest räägib igapäevane hakklihakastme söömine või einestamine kruiisilaeval teel Stockholmi. Samuti tulevad esile soolised erinevused: mehed tellivad liha, naised kala või kana. Tuleb aga nentida, et ühiskond feminiseerub – mehed on hakanud sööma lõhet, isegi kana. Kana suisa võidutseb meie toidulaual. Vanasti ema mooris sealiha ahjus. Olid ajad!

Restorani tuleb sööma keskklass, teised käivad juhuslikult. Seal oleme märganud, et taldriku peal on toitu vähe, see on aga ilusasti disainitud, taldrikul näeme abstraktset kunstiteost, nagu Kandinskyt ennast. Kõht ei peagi restoranis täis saama, kuna restoranis sotsialiseerutakse, nauditakse kunsti taldrikul, mitte ei täideta primitiivselt kõhtu. Küll kodusest külmikust leiate midagi, et tekitada täiskõhtutunnet pärast restoranikunsti. Restoran pole kõhu täitmiseks, vaid kultuurseks suhtlemiseks. Kõige hullem on ennast täis juua. Heaoluriikides istubki rahvas söögikohtades ja viidab aega. Tuleb muuta endi hoiakuid, kuna elame isegi heaoluriigis, vähemalt osa meist.

Mida süüa heaoluriigis?

Traditsioonilises ühiskonnas olid kesksel kohal teraviljatoidud – puder, kört, leem jt. Tähtis  oli rukkileib, mis oli toidu sümbol. Kaheks suurtegijaks olid kama ja kiluvõileib, mida peetaksegi isegi meie rahvustoiduks.

Neoliberalism destabiliseerib rahvuslikke identiteete ja kultuure, sh ka söömiskultuuri.  Kogu aeg küsime, kes meie õieti oleme. Kõik on muutumises. Löögi alla on sattunud ka rukkileib, mida süüakse vähem, kuna see ei sobi uute toitude juurde. Kartulgi on kadumas, riis ja nuudlid asendavad.

Alateadlikult püüab rahvas alles hoida leivatraditsiooni, hakates küpsetama igasuguseid leibu, ka banaanileiba, mis vastavad uuele voolavale ajale. Pandeemia ajal leiva tegemine hoogustus. Põhjuseks ei saa pidada kõhu täitmise eesmärki, vaid pigem mängiti söögitegemist. Kas suudan välja mõelda mingi erilise leiva, millest saaks uus kultuurifenomen? Oli lihtsalt huvitav, mingit praktilist mõtet ei olnud. Leib oli näkitsemiseks, mitte kõhu täitmiseks.

Uutmoodi leivategemise taga on püüd ühendada lokaalne globaalsega, ülemaailmsega. Rukkileib on kohalik nähtus, aga kui küpsetame puuviljaleiba, siis loobume traditsioonilisest leivast, teeme juba ülemaailmset toodet. Vanasti ju ei olnud puuviljaleiba. Sellises lähenemises peitub suur arenguidee ja võimalus. Kui rukkileib ei meeldi paljudele  rahvastele, siis selle muutmine globaalseks teeb ta meeldivaks paljudele! Lokaalsest saab globaalne. Tegemist on üleilmse protsessiga.

Globaliseerumine teeb kohaliku võimsaks, hakkame tundma uhkust kohapeal tehtu üle. Ületatakse piirid kohaliku ja ülemaailmse vahel, lokaalne ja globaalne hakkavad vajama teineteist, tekitatakse variatiivsus (palju erinevaid hübriidleibu). Liberaalsus viib edasi mitmekesise maailma suunas.

Parimad näited toiduvaldkonnast, kus kohalikust toidust sai globaalne, on USA hamburger, Jaapani suši ja Korea kimtši. Kahte esimest tuntakse üle maailma, kimtši teeb samuti võidukäiku, on jõudnud ka Eestisse. Teisedki riigid nagu Tai, Vietnam, Mongoolia, Mehhiko jt püüavad teha mõnest oma toidust ülemaailmseid hitte. Sedaviisi ühineb lokaalne ja globaalne. Söögikultuurist on saanud turismimagnet.

Mida on Eestil pakkuda?

Eesti paraku ei kuulu selliste riikide nimekirja. Oleme  vääral teel, kui arvame, et kama või kiluvõileib murrab sisse välismaa kaubanduskeskustesse. Enne kui hakata teistele midagi müüma, peaksime ise iga päev sööma kama ja kiluvõileiba. Ilmselt pole me selleks valmis, mis siis veel teistest rääkida!

Ameerikas tegin katse meie Tallinna kiluga, aga mind tabas täielik ebaõnn. Neid hirmutas ilmselt kilu väiksus võrreldes tuunikalaga, mida on harjutud sööma. Jääb süüdistada iseennast või teisest toidukultuurist pärit ameeriklasi. Me peame leidma mingi toidu, mida ise sööme sageli ja mis on tervislik, siis tekib lootus, et see toit võib globaliseeruda. Mis see olla võiks?

Vanal Tallinnal on potentsiaali. Kunagi läks sel hästi Venemaal, praegu müüakse seda lennujaamades ja Soomes. Suuri lootusi aga pole, kuna ise seda jooki erinevalt Beefeaterist ei joo. Loodan, et rahvas eelistab ikka kodumaist likööri välismaisele džinnile.

Pealkirja pandud küsimusele vastaksin nii, et toit peaks olema rahvuslik ehk meeldima meile endile, et saada ülemaailmseks. Miks pole meil oma sušit, mida süüakse üle maailma?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee