Eesti uudised

ILMNE EBAVÕRDSUS: miks tüdrukud peavad käsitöötundide jaoks raha kulutama, kui poistele on puutööõpetus tasuta? (1)

Madleen Vapper, 31. juuli 2020, 16:15
Foto: Vida Press
Jõgevamaal paar aastat tagasi põhikooli lõpetanud neiu meenutab: "Pidime käsitöötundideks kõik materjalid ise tooma. Lõngad, vardad, kanga. Poisid küll ei pidanud kodus ise puid maha võtma, et puutööõpetuse tundi tulla." Taoline ebavõrdsus valitseb mitmetes Eesti koolides.

Ka Tartumaal koolis käinud kaks noormeest kinnitavad, et ei pidanud puidumaterjale endale ise hankima. Need olid juba koolis olemas. Kuigi nad tüdrukute tegemisi eriti hoolsalt ei jälginud, siis mäletavad nad, et neiud saabusid enamasti kooli oma lõngakeradega.

Kaks Läänemaal õppinud neiut meenutavad samuti enda kooliajast, et lõngad ja vardad tuli ise tuua. "Käsitöötunnis oli vaja asjad ise osta, vardad, lõngad ja muud tarvikud, eriti kui tegime näiteks Haapsalu salli, millele oli vaja spetsiifilisi vahendeid. Lihtsamaid lõngu ja vardaid oli õpetajal alati, nii et kui sul ei olnud, siis enamasti hätta sa ikka ei jäänud," kirjeldab üks oma möödunud käsitöö tunde.

Teine Läänemaa õpilane lisab: "Muidu üldine toon oli küll selline, et minge ja ostke, aga ma lihtsalt keeldusin ostmast ja rüüstasin õpetaja kappe, sest mul oli käsitööst suht suva." Mõlemad neiud kinnitavad aga, et poistel puutööõpetuse jaoks millegi ostmist ette ei tulnud.

Leidub aga ka võrdsemaid näiteid. Harjumaal elav ema ütleb, et kuigi tema tütar peab kooli käsitööasjad ise kaasa ostma, siis sama peavad tegema ka poisid: "Üks isa jagas meil grupis, et teised poisid võivad ka tema juurde garaaži pesakasti tegema minna, et ta saagis ise jupid valmis. Kool tahtis, et nad teeks pesakasti, aga ise vaadaku, kuidas."

Tallinnas elav kolme lapse ema räägib samuti, et võrdsus on koolimajas olemas: puutöö- ja käsitöötarvete eest ei pea maksma ei poisid ega ka mitte tüdrukud. Küll aga tuleb raha kulutada, ostes tarvilikku kodunduse tundideks, kus käivad mõlemast soost õpilased. Kuid kodunduse tundide juures toob ta välja teise probleemi: "Kahjuks õpetaja ei sekku kunagi sellesse, kes mida toob, ning lõpuks viib minu tütar alati kõige rohkem süüa."

Haridusministeeriumi üldharidusosakonna nõunik Pille Liblik kommenteerib: "Enamasti varustavad koolid õpilasi ainekavas ettenähtud oskuste harjutamiseks vajalike töövahenditega, hankides vajaliku materjali puiduettevõtetest või mõnes koolis ka metalliettevõtete ülejääkidest. Tekstiilidele rakendatakse sellist praktikat kahjuks vähem, kuid inimeste teadlikkust sellisest võimalusest võiks kindlasti tõsta."

Liblik lisab, et toiduaineidhankides kogutakse enamasti klassides raha, sealjuures kalkuleerides, kui palju ja mida on vaja osta. See ongi aga Libliku sõnul hea, sest kalkulatsiooni koostamise oskus on ainekavas ette nähtud ning valmistatud toidud süüakse üldjuhul üheskoos ära. Riiklikult ei ole koolidele ette nähtud puidu-, metalli-, toiduainete- ega tekstiilivarusid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee